Astus Pottisseppa sell Tõnissoon kohto ette ja kaebas oma peremehe Grünthali üle, et peab tema käest palka saada olema ja Grünthal ei pea mitte wälja maksma.
Et Grünthal seal ei olnud kui Tõnissoon kohto ees oli, siis ei lubanud Tõnison mitte enam hotata, waid nõudis Protokolli.
Kohus ütles, et enne meie ei wõi sulle Protokolli anda kui teie mõlemad Grünthaliga olete kohto ees olnud ja teie asi selgeste on järel kulatud kudas se on.
Et Tõnisson nüüd täis jööbnud oli, siis ei annud tema järele waid nöudis ikka Protokolli. Kohus ütles, et üks kiri sa wõid sada, et sa kohtus oled käinud ja et Grünthal siin ei ole olnud, aga muud Protokolli ei sa sina mitte enne kui Grünthal ka siin saab omast asjast otsust annud. Kui seda tunnistust sai temale kirjutud, mis kohus lubasi, siis kargas Tõnisson kirjutaja peale ja ütles, et kirjutaja on Grünthaliga söbrad ja ta ei kirjuta mitte õiete ja karjus mittu korda waljuste kirjutaja peale kui kirjutaja kirjutas, et sa ei tohi walsist kirjutada, ma tean sa oled Grünthali söber.
Kirjutaja wastas selle peale: ma tean ise et ma pean õiete kirjutama seda ei prugi sa mulle mitte höölda siin kohto ees. Selle peale tulid teisa kohtolisi sisse, aga Tõnisson ei läinud mitte wälja, waid käis mida tuba ja öppetas kudas sellega ja kudas sellega teha, see on, et tema seadis ennast kohto meheks. Tallitaja käskis teda wälja minna aga ta ei läinud. Wiimaks läks tema wälja, ja siis selle peale tuli Grünthal senna ja kohus kutsus neid tuppa. Seal antsiwad naad mölemad omad kwitungid kohto laua peale, et kirjutaja pidi järel waatama, kui palju nende rehknungid pidid olema, aga Tönisson tuli kohe senna wahele ja hakkas oma joobnud wiisi edasi karjuma, et kirjutaja kirjutab walsi, naad on söbrad Grünthaliga. Siis ütles kohto körwa mees Juhan Kiwit, et sa oled joobnud Tönnisson ole waid ja minne walja, kui sa tark oled, siis tule jälle. Tönisson ütles kohtu körwa mehele: sa oled ise joobnud aga mitte mina ja ei läinud wälja waid hakas Grünthaliga seal kohto ees hirmus waljuste riidlema, siis käskis kohto mees Tallitajad teda wälja wia ja Tallitaja hakkas tema öllast kinni ja tahtis teda wälja wia, aga tema ei läinud. Nönda tahtis Tallitaja neljal korral kui ta jälle hakkas käratsema, wälja wia, aga ikka ei läinud tema, ja hakkas jälle oma wiisi kirjutaja peale, et peab õigust tegema ja ei tohi walsi kirjutada ja tuleb laua juure kus kirjutaja kirjutab ja lööb temale rusikaga ölla otsa ja ütleb ise: sa ei tohi walsi kirjutada. Selle peale sai kirjutaja meel wäga pahaks, ta kargas laua takka üles ja ütles: Sa oled kül mo kallal aukunud ja nüüd tuled sa mind siin kohto laua juures lööma, ei seda ma sind enam ei lase teha, kui teised sind wälja ei sa ja ei wii, siis wiin mina sind wälja, ja hakkas tema rinnust kinni ja wiis teda ukse juure, tegi ukse lahti, et ta wälja saata, aga ta ei tahtnud weelgi minna waid hakkas kirjutaja rinnust kinni ja tömbas tema kuub löhki.
3. Kaebas Kirjutaja C.M. Herodes, et tema sellega rahul ei ole, et nii sugused joobnud inimesed nõnda tulewad ja teda ja ka ühtlase kohut teutawad, et peab neid trahwitud saama, muidu tulewad teine kord ja teewad nõnda samma.
Kohus mõistis, et Tõnisson pidi 1 Rbla selle pärast et rumalal kombel kohto ette joobnud peaga tulnud ja tüli teinud, walla laeka maksma.
Tõnisson ei wõtnud seda mitte kuulda.
/Läks Kihelkonna kohto. Trahf on maksmata 1880 a.kassas juba wasta wöetud/
Astus Pottisseppa sell Tõnissoon kohto ette ja kaebas oma peremehe Grünthali üle, et peab tema käest palka saada olema ja Grünthal ei pea mitte wälja maksma.
Et Grünthal seal ei olnud kui Tõnissoon kohto ees oli, siis ei lubanud Tõnison mitte enam hotata, waid nõudis Protokolli.
Kohus ütles, et enne meie ei wõi sulle Protokolli anda kui teie mõlemad Grünthaliga olete kohto ees olnud ja teie asi selgeste on järel kulatud kudas se on.
Et Tõnisson nüüd täis jööbnud oli, siis ei annud tema järele waid nöudis ikka Protokolli. Kohus ütles, et üks kiri sa wõid sada, et sa kohtus oled käinud ja et Grünthal siin ei ole olnud, aga muud Protokolli ei sa sina mitte enne kui Grünthal ka siin saab omast asjast otsust annud. Kui seda tunnistust sai temale kirjutud, mis kohus lubasi, siis kargas Tõnisson kirjutaja peale ja ütles, et kirjutaja on Grünthaliga söbrad ja ta ei kirjuta mitte õiete ja karjus mittu korda waljuste kirjutaja peale kui kirjutaja kirjutas, et sa ei tohi walsist kirjutada, ma tean sa oled Grünthali söber.
Kirjutaja wastas selle peale: ma tean ise et ma pean õiete kirjutama seda ei prugi sa mulle mitte höölda siin kohto ees. Selle peale tulid teisa kohtolisi sisse, aga Tõnisson ei läinud mitte wälja, waid käis mida tuba ja öppetas kudas sellega ja kudas sellega teha, see on, et tema seadis ennast kohto meheks. Tallitaja käskis teda wälja minna aga ta ei läinud. Wiimaks läks tema wälja, ja siis selle peale tuli Grünthal senna ja kohus kutsus neid tuppa. Seal antsiwad naad mölemad omad kwitungid kohto laua peale, et kirjutaja pidi järel waatama, kui palju nende rehknungid pidid olema, aga Tönisson tuli kohe senna wahele ja hakkas oma joobnud wiisi edasi karjuma, et kirjutaja kirjutab walsi, naad on söbrad Grünthaliga. Siis ütles kohto körwa mees Juhan Kiwit, et sa oled joobnud Tönnisson ole waid ja minne walja, kui sa tark oled, siis tule jälle. Tönisson ütles kohtu körwa mehele: sa oled ise joobnud aga mitte mina ja ei läinud wälja waid hakas Grünthaliga seal kohto ees hirmus waljuste riidlema, siis käskis kohto mees Tallitajad teda wälja wia ja Tallitaja hakkas tema öllast kinni ja tahtis teda wälja wia, aga tema ei läinud. Nönda tahtis Tallitaja neljal korral kui ta jälle hakkas käratsema, wälja wia, aga ikka ei läinud tema, ja hakkas jälle oma wiisi kirjutaja peale, et peab õigust tegema ja ei tohi walsi kirjutada ja tuleb laua juure kus kirjutaja kirjutab ja lööb temale rusikaga ölla otsa ja ütleb ise: sa ei tohi walsi kirjutada. Selle peale sai kirjutaja meel wäga pahaks, ta kargas laua takka üles ja ütles: Sa oled kül mo kallal aukunud ja nüüd tuled sa mind siin kohto laua juures lööma, ei seda ma sind enam ei lase teha, kui teised sind wälja ei sa ja ei wii, siis wiin mina sind wälja, ja hakkas tema rinnust kinni ja wiis teda ukse juure, tegi ukse lahti, et ta wälja saata, aga ta ei tahtnud weelgi minna waid hakkas kirjutaja rinnust kinni ja tömbas tema kuub löhki.
3. Kaebas Kirjutaja C.M. Herodes, et tema sellega rahul ei ole, et nii sugused joobnud inimesed nõnda tulewad ja teda ja ka ühtlase kohut teutawad, et peab neid trahwitud saama, muidu tulewad teine kord ja teewad nõnda samma.
Kohus mõistis, et Tõnisson pidi 1 Rbla selle pärast et rumalal kombel kohto ette joobnud peaga tulnud ja tüli teinud, walla laeka maksma.
Tõnisson ei wõtnud seda mitte kuulda.
/Läks Kihelkonna kohto. Trahf on maksmata 1880 a.kassas juba wasta wöetud/
