Johan Reis kaibas et temma poig Peter kelle käen nüüd selle tallo perremehhe ammet on, töise poja Märdiga tahtnu tedda kinni keuta ja muido tedda wasta halwat olla, selleperrast ta nüüd neile sedda warrandust ennamb ei anna, mis temma neile pä kohtomehhe Johan Werrewa ja walla wannemb Michel Tiro man ollemissen sel 9. Aprilil 1869 lubbanu,- ja sowib et se taggasi saas kirjotud, - se lubbaminne olli:

1) poja Petre Reisile

2 lehma

1 ohwakenne

1 hobbene

5 wakka rukki

3 wakka keswi

4 wakka karo

2 wakka linnaseemnit, töine wak neist süggisel taggasi

1/3 wakka ernit

2/3 wakka suurmit

15 wakka kartohwlit, 5 wakka süggisel taggasi

1 zigga, orrik, 8 aastane

1 põrsas

2) poja Märdile

1 lehm

1 härg 2 aastane, mis mollemba seni Petre kätte jäwa, kui nemma ühhen ellawa.

Peter Reis wabbandas, et essale ei olla ta kunnagi halwa sowinu ei ka teinud, temma olla essi wäega kiusaja, nink nakkanu, ka sis töise wenna Märdi karwust kinni, et se tahtnu temma hobbesega wälja sõita, selleperrast ta sedda nähhen üttelnu, et tedda tarwis kinni keuta, selle kiskumisse man, siski ei olla nemma mitte keutnu.

Märt Reis wabbandab nisamma.

Kunna kaebaja Johan Reis ükskörd omma lubbaminne teinud ja on teda, et temma pojat ei olle temma wasta mitte halwad, ennegi on se süid kaebaja henda küllen, sis

moisteti: Et se lubbaminne üllewel nimmetud warrandussest kindmast jätta, ennege on neil pojadel omma essa kui seni illuste omma essa henneste jurten piddada, ja essal ka rahhulikkult ellada.

Se otsus sai neile kulutud, kaebajale õppusse kirri surembahe kohtohe minna wälja antud.