Jaan Wiil nõudis, et Hans Kannelaud, kes ilma tema lubata tema talu maa peal elab sealt kohtu poolest kõige oma hoonete ja kraamiga silmapilk ära aetud saaks. Kannelaud wastas: Kus ma waene lähen, mind ei wõta keegi wastu. Miks endine peremees Mihkel Hendrikson mind omad hooned siis sinna ehitada laskis. Kannelaud nõudis 300 rbl. tasumist, maksku Wiil, ehk Hendrikson.

Mihkel Hindrekson rääkis: Kui talu Wiilu kätte müütud saanud, siis näitanud ta Wiilile ette ja ütelnud wasta: Need hooned ja aiad on Kannelaua omad, aga maa nende all on nüüd muidugi sinu oma.

Kohus mõistis 23. Aprillil 1888 mingu Kannelaud oma kõigesuguse warandusega Wiili maa pealt ära ilma tasumise nõudmata. Otsus sai kohtukäijatele kuulutud, edasi kaebamise õpetus neile antud ning kui Kannelaud sellega mitte rahule ei jäänud, lubati tale edasikaebamiseks Appelatsioni täht.