Kohtu ette tuli Purilast Tooma Sauna Tiio Winter, ja kaebas, et, mina ei saa enam oma Wäimehe ja tütrega läbi. Kewadel kui pulmad olid Siis lubas tema et pidime kõik surmani ühes koos elama ja kaa ühes sööma, nenda sama kaa ühes mõisa pääwad tegema, nende maade pealt mis minul mõisa poolt selle sauna juure on antud. Aga nüüd ei soa meie enam läbi waid iga pääw on riidu ja kära, ja tütter Ann warastab minu järelt raha ära ilma minu käest küsimata, kaa ei luba nemad nüüd sest maade wiljast minule mitte sugugi anda, ühes meie kaa enam ei süü kellega siis mina pean elama. Lehm on minu kellest meie kõik oleme keedust saanud, oma leiba nemad k... on süünd, aga piim ja wõi ikka minu poolt olnud, ja silgud mis naad on ostnud on minu wõi rahaga ostetud. Palun et kohus meie asjo selletab.

Kohus kutsus Tiio tütre Ann Wailki ette, see tunnistas seda kõik tõeks mis ema siin rääkis muud kui seda ütles, et tema põle mitte raha ema järelt wõtnud. See kolm rubla raha mis kadunud on olla ema ise kautanud, wõi ei tea kes seda on aitast ära wõtnud, aga tema ei olla wõtnud.

Ema Tiio Winter wastas: Mina panin see raha homiku enne pääwa tõusu aita kerstu kappi, ja läksin ise lehma metsa aeama, ja tütter Ann hakkas linna minema, ja jäi minust kodu asutama ja kui mina metsast tagasi tulin olli Ann juba ara läinud, ma läksin kohe aita waatama, et kas raha on alles, aga raha oli ära wõetud, kes siis wõerastest selle aeaga teadis aitast raha minna wõtma, ja wõeras oleks siis kõik ära wõtnud, aga ta oli kaks rubla weel järele jätnud.

Jääb poolele, sest et Anne mees Johann Wailk mitte kohtu ees ei olle.