Kohtu ette tuli Purilast Jaagu Jaan Lieflender, ja kaebas, et Leppiku Jaan Soom Purilast sai Lauri warro aeg minu peale tigedaks, ja ütles minule et mina olla Jaani peremehe aida ära lõhkunud, ja need warastatud riided olla minu käes, mina põle weel mingisugust asja ilmas warastanud, ega ole koa Jaani aita lõhkunud, sellepärast ei ole mina selle rahul.

Kohus kutsus Jaan Soome ette, see ütles: Mina seda koguni ei mäleta kas ma olen seda wiisi öölnud wõi ei, seda ma mäletan, et kui meie Hagudi kõrtsust tulime siis olime Lauri õues kõik ühesugused purjus täis, ja ööse ma leidsin ennast metsast heina küüni ligidalt lume seest, kuda wiisi ma senna sain seda ma ei tea, sest et ma nii palju purjus olin, sellepärast ma ei mäleta sugugi kas ma olen öelnud wõi ei, ja kui ma olen öelnud, siis olen ma seda purjus peaga öölnud, ja palun seda andeks, aga mina ei tea Jaan Lieflenderist kõige wähamad wargust tunistada.

Kohus sundis neid leppima. Jaan Lieflender ja Jaan Soom leppisiwad siis kohtu ees teine teisele kätt andes ära.

Kohus aga noomis Jaan Soome teine kord purjus peaga mitte enam niisugust kurjo juttu teha, sest et nüüd see esimene kord saab andeks antud.