2. Tuli kohtu ette Andrus Metsalt ja kaebas, tema on minewa sui oma naese ja oma leibaga, oma poja palga heina tiinud, kaks tiinu, ära teinud, tema poeg olnud Ahdma moisas sulaseks, ja poeg lubanud et tema wöinud need heinad oma loomadele sööta; nüüd on tema poeg Tõnis tema juurest ära Ahdma moisa elama läinud ja need heinad ära müinud mille läbi nüid need loomad nälga jääwad.
Andruse poeg Tõnis Metsalt tuli ette ja rääkis: need heinad oleks isale jäänud, aga et isa ja minu ema mind selle pärast et mina omal naest tahtsin wõtta minu wastu sandid olid ja ema minu naesele keewa wet wastu silmi ähwardanud wisata ja isa mind wärawast wälja peksta selle pärast laksin ära. Aga et mina selle koha aastase rendi olin, 20 rubla, maksnud sealt koha pealt muud, kui kartuhwlid mis ma seal olles sain, saanud ei ole ja et mult üks wikat, raud labidas, soniku ark ja ühe wakama linad, minu wanematte kätte jähid sellepärast müisin heinad ära. Nende heinadest antsin sui ühe koorma isale ja wabatkoha heinad ka omale saanud.
Kohtu poolest sai nendele nõu antud isekeskis leppida mis peale nemad ka nõnda leppisid: Tönis Metsalt tuleb jälle oma isa juure wabat koha peale elama, maksab edaspidi jälle selle wabat koha rendi raha ning selle koha pedamise õigus ja majad jääwad Tõnisele. Jsa, Andrus Metsalt, lubab omast warast nimelt loomadest: poea Tõnisele hobune ja 3 lammast ja oma tütrele lehm ja 3 lammast ja lubab edaspidi oma naese ja tütre üle walitseda et need tema poea Tõnise ega selle naesele sandiste ei tee ega räägi, ja Tönis lubab, kui isa ja ema tema ja ta naesega rahul on, ja nemad ühes elamisega korda saawad oma isa ja ema toita ja aidata ega neid mitte sealt koha pealt ära saata.
2. Tuli kohtu ette Andrus Metsalt ja kaebas, tema on minewa sui oma naese ja oma leibaga, oma poja palga heina tiinud, kaks tiinu, ära teinud, tema poeg olnud Ahdma moisas sulaseks, ja poeg lubanud et tema wöinud need heinad oma loomadele sööta; nüüd on tema poeg Tõnis tema juurest ära Ahdma moisa elama läinud ja need heinad ära müinud mille läbi nüid need loomad nälga jääwad.
Andruse poeg Tõnis Metsalt tuli ette ja rääkis: need heinad oleks isale jäänud, aga et isa ja minu ema mind selle pärast et mina omal naest tahtsin wõtta minu wastu sandid olid ja ema minu naesele keewa wet wastu silmi ähwardanud wisata ja isa mind wärawast wälja peksta selle pärast laksin ära. Aga et mina selle koha aastase rendi olin, 20 rubla, maksnud sealt koha pealt muud, kui kartuhwlid mis ma seal olles sain, saanud ei ole ja et mult üks wikat, raud labidas, soniku ark ja ühe wakama linad, minu wanematte kätte jähid sellepärast müisin heinad ära. Nende heinadest antsin sui ühe koorma isale ja wabatkoha heinad ka omale saanud.
Kohtu poolest sai nendele nõu antud isekeskis leppida mis peale nemad ka nõnda leppisid: Tönis Metsalt tuleb jälle oma isa juure wabat koha peale elama, maksab edaspidi jälle selle wabat koha rendi raha ning selle koha pedamise õigus ja majad jääwad Tõnisele. Jsa, Andrus Metsalt, lubab omast warast nimelt loomadest: poea Tõnisele hobune ja 3 lammast ja oma tütrele lehm ja 3 lammast ja lubab edaspidi oma naese ja tütre üle walitseda et need tema poea Tõnise ega selle naesele sandiste ei tee ega räägi, ja Tönis lubab, kui isa ja ema tema ja ta naesega rahul on, ja nemad ühes elamisega korda saawad oma isa ja ema toita ja aidata ega neid mitte sealt koha pealt ära saata.
