Juhan Niinberg astus kohtu ette ja kaebas: Juba mine aasta eest ähwardas minu wend Jaan maja põlema panna ja ise jõkke minna, ennast ära uputada.
Üks kord jälle lubas ta mulle nuaga magamise peal sisse lüia. Mullu talwe 1888 a. üks pühapääwa õhta kui ta ju küllalt sõimanud ja wandunud oli ja ma tuast olen ära läinud, ähwardanud tema meie isa ja ema kuuldes, et tema teha minuga nõnda sama, kui Kain Abeliga on teinud, üteldes: ta kurat peab minu käes alla langema. Unustas hoidja, tabab püidja.
Tänawu kewade 1889 a. Mai kuust üks pühapäewa õhtu, käskis Jaan mind Tallinna Rotermanni poodi kirja järele minna. Minu hoor olla sinna ühe kirja ära annud ja tahta minu käest raha. Esmaspäewa hommiku küsisin tema käest, et mio hoora kiri see pidi olema, mis ta õhtu rääkis. Jaan ütles: ega ma omast peast sulle käsku toonud, Karba peremees rääkis mulle ju kahe nädali eest, et sulle on kiri Rotermanni juures ja et muidu ei anta kätte, kui pead raha maksma, ja Miku Juhan ütles eile meie tua ees, et tema olnud minewa nädalal linnas ja üks naine saatnud temaga sulle käsku Rotermanni poodi kirja järele minna, üteldes: ma olen juba küll nende kirjade eest maksnud mis Juhan Niinberg'ile olen saatnud, aga enam ma ei maksa, nüid peab ta ise maksma. Mis naine see muud oli, kui sinu hoor, tahab nüid sinu käest raha saada, sellepärast sa ei lähe kirja järel.
6mal Juulil s.a. hakkas Jaan esiteks isaga riidlema, et isal peab palju heina maad olema, -kuna isa koguni karjamaa pealt heina teeb, - Ta sõimab isat kõiksugu ropu sõnadega. Ma ütlesin siis: mis sa isa sõimad, ta ei ole tänawu sinu heinamaa pealt peo täitgi heina teinud, waid ainult lojuste karjamaa pealt. Siis hakkas ta mind wanduma ja ähwardama, ütles mulle: sull ei ole koguni inimese nägugi, sa oled kuradi nägu. Näitas siis osatades, kuidas minu hambad ja habe peawad risus olema, nagu kuradil, ja ikka see ähwardamine: oota sa, ükskord ikka unustab hoidja ja tahab püidja.
Nende wnnaste, Juhan ja Jaan Niinberg'i isa Jaakub astus kohtu ette ja ütles: See on kõik nii tõsi ja õige nagu Juhan seda on rääkinud. Ma olen kõiki neid ähwardamisi ja sõimamisi kuulnud. Jaan peaks ikka paremini elama ja mitte nii pahur ega purjetaja olema.
Jaan Niinberg sai kohtu ette kutsutud, aga ta ei wõinud nende ähwardamise ega wandumiste peale midagi wastata.
Peale selle kaebas Juhan Niinberg weel: mull on 70 kop. raha peale kaks aastat juba Jaani käest saada, aga ta ei maksa mulle seda wälja. 10 Augustil s.a. 1889. warastas Jaan minu õunapuu küllest õunu ja murdis kolm oksa katki. 5 õuna annud Aleksander Kütt'ile, kes tale tee peal wastu tulnud ja 40 õuna wiinud ja müinud wene kiriku köstrile. Saanud sealt nende eest 10 kop. ja läinud siis kohe Pujatu kõrtsi.
Jaan Niinberg ütleb, et tema on küll neid õunu wõtnud, aga et Juhan on jälle tema sõnnikut kewade korwidega 4 koormat kaelakokookudega oma aeda kannud.
Nende isa Jaakob ütleb, et see sõnniku tassimine ei ole õige.
Wennaksed Juhan ja Jaan Niinberg leppisiwad kohtu ees üheteisega ära. Kohtu poolt sai Jaan kõwaste ähwardamise ja wandumiste pärast noomitud ja maenitsetud paremini ja wiisakamalt elada. Peale selle aga weel.
Mõistis kohus: Jaan Niinberg peab oma wenna Juhan'ile 70 kop. raha ära maksma ja õunapuu okste murdmise pärast (2) kaks rubla ja ärwardamise eest karistuseks (1) ühe rubla, kokku kolm rubla, walla laeka trahwi maksma.
Kohtuwanem: Jaan Bõmberg (allkiri)
Kõrwamehed: Hans Rantmann (allkiri) Jüri Reindorff (allkiri)
Kirjatoim. H. Kitwell (allkiri)
Juhan Niinberg astus kohtu ette ja kaebas: Juba mine aasta eest ähwardas minu wend Jaan maja põlema panna ja ise jõkke minna, ennast ära uputada.
Üks kord jälle lubas ta mulle nuaga magamise peal sisse lüia. Mullu talwe 1888 a. üks pühapääwa õhta kui ta ju küllalt sõimanud ja wandunud oli ja ma tuast olen ära läinud, ähwardanud tema meie isa ja ema kuuldes, et tema teha minuga nõnda sama, kui Kain Abeliga on teinud, üteldes: ta kurat peab minu käes alla langema. Unustas hoidja, tabab püidja.
Tänawu kewade 1889 a. Mai kuust üks pühapäewa õhtu, käskis Jaan mind Tallinna Rotermanni poodi kirja järele minna. Minu hoor olla sinna ühe kirja ära annud ja tahta minu käest raha. Esmaspäewa hommiku küsisin tema käest, et mio hoora kiri see pidi olema, mis ta õhtu rääkis. Jaan ütles: ega ma omast peast sulle käsku toonud, Karba peremees rääkis mulle ju kahe nädali eest, et sulle on kiri Rotermanni juures ja et muidu ei anta kätte, kui pead raha maksma, ja Miku Juhan ütles eile meie tua ees, et tema olnud minewa nädalal linnas ja üks naine saatnud temaga sulle käsku Rotermanni poodi kirja järele minna, üteldes: ma olen juba küll nende kirjade eest maksnud mis Juhan Niinberg'ile olen saatnud, aga enam ma ei maksa, nüid peab ta ise maksma. Mis naine see muud oli, kui sinu hoor, tahab nüid sinu käest raha saada, sellepärast sa ei lähe kirja järel.
6mal Juulil s.a. hakkas Jaan esiteks isaga riidlema, et isal peab palju heina maad olema, -kuna isa koguni karjamaa pealt heina teeb, - Ta sõimab isat kõiksugu ropu sõnadega. Ma ütlesin siis: mis sa isa sõimad, ta ei ole tänawu sinu heinamaa pealt peo täitgi heina teinud, waid ainult lojuste karjamaa pealt. Siis hakkas ta mind wanduma ja ähwardama, ütles mulle: sull ei ole koguni inimese nägugi, sa oled kuradi nägu. Näitas siis osatades, kuidas minu hambad ja habe peawad risus olema, nagu kuradil, ja ikka see ähwardamine: oota sa, ükskord ikka unustab hoidja ja tahab püidja.
Nende wnnaste, Juhan ja Jaan Niinberg'i isa Jaakub astus kohtu ette ja ütles: See on kõik nii tõsi ja õige nagu Juhan seda on rääkinud. Ma olen kõiki neid ähwardamisi ja sõimamisi kuulnud. Jaan peaks ikka paremini elama ja mitte nii pahur ega purjetaja olema.
Jaan Niinberg sai kohtu ette kutsutud, aga ta ei wõinud nende ähwardamise ega wandumiste peale midagi wastata.
Peale selle kaebas Juhan Niinberg weel: mull on 70 kop. raha peale kaks aastat juba Jaani käest saada, aga ta ei maksa mulle seda wälja. 10 Augustil s.a. 1889. warastas Jaan minu õunapuu küllest õunu ja murdis kolm oksa katki. 5 õuna annud Aleksander Kütt'ile, kes tale tee peal wastu tulnud ja 40 õuna wiinud ja müinud wene kiriku köstrile. Saanud sealt nende eest 10 kop. ja läinud siis kohe Pujatu kõrtsi.
Jaan Niinberg ütleb, et tema on küll neid õunu wõtnud, aga et Juhan on jälle tema sõnnikut kewade korwidega 4 koormat kaelakokookudega oma aeda kannud.
Nende isa Jaakob ütleb, et see sõnniku tassimine ei ole õige.
Wennaksed Juhan ja Jaan Niinberg leppisiwad kohtu ees üheteisega ära. Kohtu poolt sai Jaan kõwaste ähwardamise ja wandumiste pärast noomitud ja maenitsetud paremini ja wiisakamalt elada. Peale selle aga weel.
Mõistis kohus: Jaan Niinberg peab oma wenna Juhan'ile 70 kop. raha ära maksma ja õunapuu okste murdmise pärast (2) kaks rubla ja ärwardamise eest karistuseks (1) ühe rubla, kokku kolm rubla, walla laeka trahwi maksma.
Kohtuwanem: Jaan Bõmberg (allkiri)
Kõrwamehed: Hans Rantmann (allkiri) Jüri Reindorff (allkiri)
Kirjatoim. H. Kitwell (allkiri)
