Kohus kutsus ette, mis minewal kohtu pääwal Kiwi kõrtsmik kaebas Sellie wahimehe, ja küsis selle warguse järele: Wahimees Kaarel Kernmann ütles: Lipsto Hansuga tulin mina kül ühes Röalt Nelipühi keskmisel pääwa öösel Kiwi kõrtsu, kus rahwas magasid. Hansu saapad olid minu käes, sest ta ise oli joobnud, panin ta senna laua peale magama, saapad tema kõrwa, ja ise tulin koju, et kül suu täis wiina olin saanud, aga kõrtsu eide saabastest minu hing ei tea, mina neid näinud ei ole. Lipstu Hans ju omite elab alles, eks tema si tea kuida meie tulime ja kuida lugu oli.

(Kohtu wanem oli nädali sees tee peal Hansuga kokku saand ja küsind asja järele. Hans üttelnud: Seda ma mäletan kül, et temaga ühes tulin, ma olin sekord wäga wiinastand, pitkemalt ei tea mina kohtu ees midagi rääkita kui senna peaks kutsutama.) Sellepärast ei saand Lipstu Hans kohtu ette kutsutud.

Kohus küsis wahimehelt: Wana tallitaja wastu sa oled ju üttelnd, "eks ma wiisin naad kül ära, ega muud kui mina naagu waras olengi." Tallitaja üttelnd: Too ära, kus sa naad panid siis? Sa oled üttelnd: "Ma ei mäleta kus ma joobnud peaga panin, ei juhtu enam peale." Wahimees ei wabandanud mitte neid sõnu. Ega ma seda tõeste ei üttelnud, se oli nali, nalja pärast arwasin küsitama ütles wahimees.

Wana tallitaja sai kutsutud. Kas wahimees ütles tõeste need saapad ära wiinud: Jah, need sammad sõnad ütles mulle, mis ju enne olen rääkinud ja räägin praegu: Mulle kaebas kõrtsmik saabaste wargust tema peale siis küsisin: miks sa jälle häbemeta tegu teinud, wana inimese palja jalgo jätnud. Siis ta ütles (nenda kui ülewal kirjutud on) need on ta omad sanad annud mul wastuseks.

Kohtu otsus.
Kui sina wahimees isse oma suuga oled tallitajale tunistanud, siis maksad nende saabaste ette 2 Rbl. hõb. ja sukkade ette 50 kop. (ühte koku 2 Rbl. 50 Cop. hõb) kõrtsmikule. Wahimees hakkas teutama: Se oli nalja pärast mis ma tallitajale ütlesin, mina üks koppik ei maksa, mina neid saapid ei ole näind ega wõtnud, mina lähän kas wõi wande kohtusse, aga raha ma ei maksa. Kohus ütles: kuida wande kohtusse, siin kohtu peegli ees tunistad oma suuga, ega teises kohtus sa wabandada ei tohi? Wahimees ütles, ei salgagi, ja näitas käega südame kohta ööldes: Ma löön wõi noaga enese sisse et ma sest ei tea, miks ma wanduda ei wõi. Kohus ütles: Se mõistud raha pead sa maksma. Jälle ta ütles: Ei maksa mitte, saatke mind kus kohtusse tahes. Et wahimees nenda rängaste kohtu peegli ees on rääkinud ja ei luba maksa, annab walla kohus se assi ja Prottokoll suurema kohtu hooleks.

* Hakenrihtri käsu mööda wälja maksetud.