Tuli ette Jacob Einwärk, kaebas et Jacob Einwärk (tema wenna poeg) lasnud talwe kui nemad mõisas olnud raha pärast puid saagimas puu tema peale ja tema nüüd wigane on. Ja ütleb et J. Einwärk lasnud walega puu tema peale tulla, et põle teda alt ära hüüdnud.

Siis said kutsutud, kes ka seal ligidal tööl olnud ja keik selgest, kuidas see olnud, näinud, tema oma wend soldat Jüri Einwärk teine oli üks wõeras nendest Karel Saanwärk. Mõlemade tunistus oli nõnda: Jacob Einwärk raijus puud maha tema isa Juhan Einwärk seisis puu kõrwas kui poeg raijus, kui näha olnud kus peale puu waoma hakanud, hüüdnud se kes raijunud ja isa ka teda alt ära. Tema olnud okste seas ühte puud kraaimas, tunnistawad mõlemad et raijunul süüd ei ole, ennem olnd sell kes puu alla jänd, et ta nii julge seal ligi oli aka, et see ju muidugi teada, kui puud raijutakse et siis maha kukub.

Et nüüd nende kahe käemehe ja selle kes raijus ja raijuja ise tunnistused kokku läksid ei wõinud kohus raijujad mitte süü aluseks mõista. Kohus sundis neid lepima ja et see õnnetus neil ühe töö juures juhtunud et nenmad ka wennad on siis heast südamest teda aidata, see sui, kuni ta isi paremaks saab. Juhan Einwärk oma pojaga ütlesid: Meie oleksime hea meelega teda aidanud oleks ta ära lepinud ja mitte nii häbematta juttu meie peale tõstnud et meie oleme tahtnud teda meelega puu alla jätta.

Aga et see selgest teada oli teiste pealt nägijad et raijujal koguni süid pole olnud sai sunnitud neid ära leppima aga tema ei tahtnud, waid palus Protukolli Kehelkonna kohtusse.

Mihkel Loosmann 

Kirjutaja: J. Ounroos