Ette tulid kaebajad: Sulane Hans Treiel ja tema peremees Jakop Hausmann oma naesega, kes endi enne aastad ära läinud sulase palga pärast otsust olid nõudmas. Esmalt sai kaebaja Hans Treil ette kutsutud, kelle käest kohus lugu järel kuulas. 

Nimetud sulane tunnistas, et tüli oli nende wahel esite aida wõtme pärast alganud. Ait olla tema hooleks antud kus aga weel peremehe leiwad sees seisnud. Et perenane ühel sisse mineku korral põle wõtit leidnud, hakkanud sulast sõima, kes õhtul heinamalt tulnud ja käsikind koera persse minna. Selle wastu tunnistas peremehe naene, et tema põle sulast sõimanud, ega ära akanud, waid sulane olla teda üheks ja teiseks sõimanud ja lubanud ise ära minna. Peremehe käest sai küsitud, kes nõnda ütles: Sulane olla tuppa tema juure tulnud, ööldes maksa minu palk ja ma lähen, peremees põle palka lubanud ja öölnud wõid minna. Wiimaks said kõik ühes koos ette kutsutud, et iga üks oma ütlust tõendas, sai peremehe tüdruk Liisu Koit tunnistajaks kutsutud, kes nõnda ütles: sulane olla ise ära minna lubanud ja perenaene öölnud mine koera persse. Et nüüd nende sõimamine kahelt poolt wastamine olnud ja nõnda, kui tüdruk tunnistas et sulane olla ise nimetud tüli pärast ära minna lubanud ja peremees ka keelmata käskinud, mõistis kohus, et Hans Treiel mitte wasta palga, waid üksi ära teenitud aja eest kaheksa Rubla kümme kopikat peremehe käest makstud pidi saama ja nõnda leppisid mõlemad.

Peakohtumees Mihkel Loosmann 

Tellitaja: Karel Soobach

Kirjutaja: C. Ewing