Kohtu ette astus kaebaja Kurksest Kadarpiku wanamees Jaan Kreuzweg, ja kaebas järgmisi:

"Minu poeg Madis, kes koju koha peale jäi ajab mind ära, sõimab mind ja tahab et ma pean weel mõisa päiwi tegema, ja et ma enam ei suuda tööd teha, siis ei taha ta mulle ka midagi anda." Kohus küsis: "Kas sull siis ei jäänud ka midagi wara koha pidamisest järele?" Tema kostis: "Eks majad jäi kõige kraamiga poja kätte. Kohus küsis: Kas tahad siis pojast lahku lüüa ja oma wara tema käest wälja wõtta." Tema kostis: "Ega ma taha, kui ta peaks ennast parandama, kui kohus teda noomiks.

Tema poeg Madis Kreuzweg kutsuti ette ja küsiti: Miks sa oma isa wastu nii häbemata oled, tema peale 70 aastase inimese käest weel tööd nõuad ja ei ta seda ei jõua, teda ära ajad."

Madis Kreuzweg kostis: "Ega ma pole teda ära ajand, aga isa, ehk ta küll midagi ei saa enam tehtud, tahab siiski kõik asjad oma tahtmise järele ajada, sõimab mind laisaks, ehk küll mina ja mitte tema nii heaste mõisa päewad, kui koduse töö ära pean tegema.

Kohus maenitses teda neljat käsku täita, kui ka wanem wahest tühja käratseb. Madis Kreutzweg palus isa käest kohtu ees andeks ja nemad leppisid teine teisega.

/riiu asi, lepitud./