Kohtu ette astus Mari Amsberg, Jakobi lesk ja kaebas oma poja Madis Amsbergi peale järgmisi: "Mina olen siit saadik oma poega enamiste iga talwe toitnud. Kewadel hakkas ta kohe peale, siis andsin temale 3 tündert kartuhwle seemet ja kapsta taimed, peale seda aitasin teda sui töö juures, aga poeg on minu wastu paha, ajas mind majast ära ega teha mulle midagi enam anda. Ütleb weel, et minu lehm olla tema rahaga ostetud ja tahab sedagi minu käest ära wõtta."

Tema poeg Madis Amsberg kutsuti ette ja küsiti: Miks sa oma ema wastu nii paha oled ja teda ära ajasid? Madis Amsberg kostis: "Mina pole teda mitte ära ajanud. Ema tegi minu naese peale tühja juttu, sellest tuli wäike nägelemine. Selle peale hakkas ema omale külast leiba tooma, ei tulnud enam meie lauale sööma. Kui kokku ei sünni ja kolis ennaast teise korlesse."

Ema sai uueste ette kutsutud ja temalt küsitud: "Kas sa mitte ei tahaks pojaga ära leppida ja jälle ühes elama hakata. Tema kostis: "Ei." Küsiti: Kas tahad siis oma wara poja käest kõik wata ja wõtta? Tema kostis: "Jah."

Kohus laitis seda nõuu ära, sellest ta oma pisikesest warandusest kuigi kaua elada ei wõi. Siis tubas ta muist wara poja kätte jätta. Poja käest sai küsitud: Kas ta tahab ka seal teises kohas oma ema eest hoolt kanda, kui tal tarwis on? Tema lubas seda teha. Kohus maenitses ema, et ta mitte niisuguseid juttusi külas ei räägiks, mis pahandust sünnitawad.

Nemad leppisid kohtu ees ära.

/Riiu asi, lepitud./