Mihkel Sillaäär kaiwas, et Pauli Jaan Pakrow ei änna temma põldusi mitte kätte, mis Wälja kohha järrele on olnud ja Mamoetja on Pauli Jani põldodega need Wälja koha järrele põllud ärra wahhetanud sellepärrast et need nimmetud Wälja maad ollid Moisa käes; agga nüüd tulli Mihkel Sillaäär ja wõttis selle Wälja kohha rendi pealee selle kubaga, et need põllud mis selle kohha järrele enne ollid, jäwad ikka selle kohha pärriseks, ja ma mõetja, nenda kui mõisa wallitsus tunnistab põlle mitte moisa käest nou küssind selle poldude wahhetamisse ülle, selle peale on Moisawallitsus käsko annud, et Jaak Pakrow ei tohhi mitte neid Wälja kohha järrele poldusi prukida se pärrast et se wahhetus nende põldudega ühhe sure wahhe teeb.

Kohhus moistis, et Mihkel Sillaäär tassub Jaan pakrowile selle tö nenda, kui siin allamal nimmetud, Mihkel Sillaär künnab selle wahhetud põllust ni paljo kui Jaan temma põldo ja annab sõnniko nenda kui põllo kord ja õigus on, se põld, mis mis nüüd rükki al, leikab Jaan rukkit pealt ärra, ja suiis jääb põld ka Mihkli kätte.