Mari Laur astus oma kõrwal seisja Hans Wainuga kohtu ette ja kaebas et Jaan Pärl tema rukkid ärawõtnud ning omaks ära lõikanud, tema olla üks wäga waene inimene ning ei olla tal nüüd enam kusgilt leiwa saamise lootust, ta nõuda et omad rukkid Pärli käest nüüd kohe kätte saaks.

Jaan Pärl kohtu ees ja wastas, kui Mari Laur senna talusse sisse tulnud, siis saanud ta rukkid säält eest, ning kui nüüd äraläinud, siis pidada jo rukkid päris õigusega senna tema talusse maha jääma ja sellepõhjusel ei wõida ta Laurile ei  mingisugust rukkist omast talu põldudest mitte kätte anda.

Et Lauril oma rukki nõudmiseks ei mingisugust mõnda isesugust õigust ei olnud ning põllu säädust mööda tal mitte õigus ei ole neid rukkid Pärli põldudest tahta ega ära wiia, siis

Kohus mõistis Mari Lauri kaebtust Jaan Pärli wastu selles sinatses rukki nõudmises täieste tühja.

Mõistus sai kohtukäijatele kuulutud ning edasikaebamise §§ seletud. Laur ütles et ta mitte sellega rahul ei ole ning edasi kaebata soowis, siis lubati talle seks ta küsimist mööda appellatsioni tähte anda.

/allkirjad/