Mihkel Pihelgas tunnistas, ta olla kuulnud kui Ruut puid maha tellinud, aga mahalubamist Timpsi poolt, ei olla ta mitte kuulnud.

Mats Wain, Mart Tuudelep, Rõõt Laur ja Ann Luik tunnistasid et nad küll kuulnud olla kui Pihelgas neile ise rääkinud et Timps Ruudile puud maha lubanud olla.

Timps wastas, nõudmised tema käest Ruudi rehnungi järele olla päris waled ning mitte üks ainuski nimetud asi ei olewad õige ja päris walerehnung olla see kui Ruut kirjutanud et temal 1876 aastast Ruudile ka midagi maksa olla, sest siis elanud ta weel alles Regoldis ning weel mitte sugugi sel ajal Ruudi juuresgi. Pealegi olla ta Ruudiga mittu korda omad rehnungid puhtaks seletanud, kuida wõida Ruut aga nüüd ütelda et tal Ruudile weel midagi maksa on. Timps rääkis, kui puid mitte ei saawad siis ta edespidi Ruudile ka mitte enam ühte koppikatgi renti ei makswad. Weel ütles Timps Ruut olla minewa kord ise oma suuga üttelnud et wooriraha kätte saanud keda Ruut ometigi tema käest nüüd ikka nõudwad et jahukotti wedanud olewad. Ruut nõudis oma rehnungi järele et kõik summa 43 rubla 62 kop. Timpsi käest nüüd kätte saaks, ning puude andmist olla Timps talle ise tõeste ja täielikult maha jätta lubanud.

Kohus mõistis: Timps saab oma nõudmise 11 rubla 17 kop. Ruudi käest 14 päewa sees kätte. Ruut omast nõudmisest jääb aga ilma. Eesnimetud nelja inimese tunnistust tähelepannes jääb Timps nõutud puudest kaa ilma, sest et neid nii kui tunnistud, ise maha lubanud olewad, muud kõrwalised rääkimised jääwad ka kõik tühja.

Mõistus sai kuulutud ja edasikaebamise §§ seletud. Et Timps sellega mitte rahul ei olnud, siis anti talle kohe appellatsioni täht.

/allkirjad/