Kohtu ette tuli Maidlast Hans Salomon ja kaebas, et tema olla üheksa aasta eest omale uue töö wankre teinud ja kui teised temale üttelnud: Mis sina wana inime weel uue wankriga teed, olla tema üttelnud, kui ma suren, siis jääb tütretele, kui elan, siis läheb mulle omale tarwis. Kui wanker walmis on saanud, olla wäimees Hans Martinof käinud ikka tema käest wankert saamas linna minna, aga nüüd kolm aastat olla juba wanker Hansu käes ja tema ei peagi enam tahtma seda Hans Salomoni kätte anda, sest et tema seda oma naesele üttelda kingitud olema. Hans Salomon aga ütleb seda mitte kinkinud olema waid tema olla annud seda aga linna minna ja käskinud kohe tagasi tuua.

Kohtu ette tuli Hans Martinof ja tema käest sai küsitud, miks tema oma wana äia Hans Salomoni wankre on wäe wõimusega omale pärinud ja nüüd ei taha tagasi anda. Hans Martinof ütles, et kui tema naene alles elas, olla see oma isa käest wankre toonud, sellepääle, et see pidand kingitud saama, nüüd aga saanud juba selle kraami eest, mis naesel olnud kaasa tuua, kahe lapsele kehelkonna kohtusse 30 rubla sisse maksetud.

Aga Hans Salomon tuli jälle kohtu ette ja ütles, et see wanker ei ollagi kehelkonna kohtusse ülesse takseritud.

Hans Martinof tuli jälle kohtu ette ja tema ütles, et kui see wanker ei olegi kehelkonna kohtus üles pannud, siis pangu parem selle wankre sinna ülesse, et see parem laste heaks jääks. Pealegi tunnistab Hans Martinof et tema ju selle wankre peale olla Tönnu Riekmannile 5 rubla Hans Salomoni wõlga ära maksnud ja Hans Salomon tunnistas seda ka tõeks.

Kohus pakkus neile leppitust ja nemad leppisid ise selle peale ära, et Hans Salomon saab oma wankre tagasi ja maksab Hans Martinofile see 5 rubla wälja, mis tema wölaks makstud oli.

/Kohtu käiad leppisid ära./