Kohtu ette tulli Leno Uster oma issa krooni wilja wõla pärast, et oli kuulda satud et tema issal on 2 lamast, tema surma aial üle jäänd ja need ola Leno kätte jänd.

Sai küssitud mitu lamast jäi sino issal järrele kui ta ära suri, ja kus kohta need said, need olla sino kätte jäänd.

Leno kostis: kaks tüki jäid, ja need said selle keige pissema lapsele mis weel astane ei olnud kui wanemad ära surid, need kaswatajad wotsid need kaks lamast ärra, mina ei ole neist ühti soand, ega ma ei wõi ka sele wõla eest sugu wastada.

Kohos ütles: Ega meie ka sedda muido ei päriks, aga kes maksab sinno issa kroono wölla, ja se pois sai Mahtra magasist iga asta oma moona.

Aga Leno kostis: leiwa sai pois küldip ennese tarwis aga ta olle weikene ja tarwitas hoidjad ja pealegi woeras waltas kas need kaks lamast on midagi arwada poisi kaswatamesse eest, ja pealegi ei olle mina neist lamastest, ega ühtekistki oma issa warantussest kedagi saand, ega ei olle minol ka kedaki mis ma wöiksin maksta.

Kohos möistis: et Leno Usteri käest ei olle wöimalik midagi pärida ja peab se raha teisest kohast, kust wolimehed seda arwawad sama sisse aetud.