Kohtu ette kaebas Raba Peeter Mesilane: Metsawaht Juhan Klasson laskis 9. Oktoobril s.a. minu koera minu wälja peal keldre juures minu koera püssiga puruks, nõnda, et ta ei ela ega sure. Küsiti: Miks pärast ta laskis? Peeter ütles: Ja mina ei tea, mis ta temale tegi. Küsiti kui kallis su koer on? ta ütles: Ta on karjakoer ja maksab 5 rbl.
Kutsuti ette Juhan Klasson ja küsiti: Kas sa lasksid Raba Peetre koera püssiga puruks ja mispärast?
Juhan Klasson wastas: Jah, lasksin. Ma olin jahi peal, mu koer ajas jänest taga ja Raba 2 koera tulid minu koera kiskuma, ja poisid Jaan Treier ja tõise poisi nime ma ei tea, assitasid. Puna Peeter Pärtel oli ka, meie olime all aja ääres, koerad olid ülewal keldre juures. Ma ütlesin: Peeter, jookse, sa oled noorem mees, nad tõmbasid mu koera lõhki, Peeter pistis jooksu, aga korraga pist lõi rindu. Peeter ütles, ei ma enam wõi jooksta, ma jooksin siis ise, Peetre pist andis jälle tagasi, hakkas jälle jooksma, pidi minust mööda jooksma, ma ütlesin, juba sa lähed jälle mööda. Aga talle lõi jälle pist külle sisse, seepärast ei wõinud ta enam mitte jooksta. Poisid assitasid ühtepuhku, üks as wõtta, ass wõta! Ma keelasin küll, "keelake koeri"! keelake koeri! nad tõmmawad mu koera lõhki!" Ei poisid wõtawad ühtepuhku, üks ass wõta ja ass wõta! Siis ma ütlesin: Aga ma lasen, ja lasksin.
Peale seda on ta üks paha=tegija koer, kewade olime ükskord Puna Peetrega kahekesi metsas, siis nägime oli ta linnupesa kallal, oleks mull seal püss juures olnud ma oleks ta seal kohe maha lasknud. Siis weel sui, kui ma kottu ära olin, tulid Raba karjapois ja Weikemõisa poiss, waatasid, kui meie koer kodu oli, siis muud kui Waska ja Poks ass, sedawiisi lasksid mu oma õues mu koera kisku. Mu koer jälle wagune nagu lammas, laps mängib teisega, paneb paela kaela, weab teist järel. Üks kord ma olin kottu ära, koer oli kodu, siis laps mänginud koeraga õue peal, koeral olnud pael kaelas, poisid tulnud, näinud et koer õues olnud, assitanud koerad mu koera peale, laps jäänd koerte jalgu, ehmatand, nüüd ei sa öösi magada, kargab wahel üles, hakkab karjuma, küsi mis sull on? wastab: Raba Waska ja Poks tulewad kallale. Ma oleksin ta ammugi maha lasknud, aga ei juhtunud nii kokku temaga. Nüüd poisid assitasid mo koera kallale, ja nüüd lasksin.
Kohtu ette kutsuti Peetre poeg Jaan Treier, ja küsiti: Kas sa assitasid, oma teise poisiga omad koerad, Metsawahi koera kallale, ja kes see teine pois oli?
Jaan wastas: Ei meie pole assitanud. Küsiti: kus sa siis olid kui koerad kiskusid, ja metsawaht laskis? ta wastas: Mina olin keldres, ja teine pois Abram oli wäljas, ja kui pauk käis siis tulin wälja.
Kohto ette kutsuti käemees Peeter Pärtel, ja küsiti: Kas sa nägid kui metsawaht, Juhan Klasson Raba koera laskis, ja mikspärast? Ta ütles: "Jah, mina nägin, Poisid assitasid omad koerad metsawahi koera kallale, kes jänest taga ajas, meie keelasime küll, aga poisid ei kuulanud. Eks igamees saa pahaseks, ja hakka wastu, kui teda meelega tullakse ta töö juures segama. Ka tunnistas Peeter Pärtel tõsi olema, et nemad on kewade leidnud seda koera linnu pesa söömast.
Ette kutsuti Peeter Mesilane ja ööldi: Kuule, Sinu koer olla jo paha tegija, nagu metsawaht kaebas, see sai temale ette ööldud, ja et poisid assitanud, Peeter ütles: Ja mina neist kaebtustest midagi ei tea, kui ta niisugune kurjategija on, eks ta siis ütelnud mulle, et ma oleks ta ise maha lasknud, mis siis tema laskis? Aga tema koer sõi kewadel meie 30 kana muna kambris ära, ja ma pole sest midagi rääkinud. Kalja auded sõi pealt ära, ja ühe paari pastleid wiis ära, ma jätsin need kõik niisamma, sest et meie sõbrad oleme.
Ette kutsuti Juhan Klasson ja küsiti: Kuule sinu koer on jo ka kewade paha teinud. On Raba 30 kanamuna, kalja=auded ära söönud, ja üks paar paastleid ärawiinud, millest Peeter sulle midagi pole rääkinud, sest et teie sõbrad olete olnud.
Juhan ütles: Mina ei tea seda, mina pole seda enne kuulnud. Minu koer Rabale ei lähe, ta on sealt kisku saanud, ta sinna ei lähe.
Siis küsiti: Kas sa seda oled enne Peetrele ütelnud, et ta koer niisugune pahur on? Ei ole ütelnud. Siis ööldi: Sa oleks ikka pidand ütlema, siis ta oleks teand, kas hoida, ehk ise maha laska.
Küsiti Peeter Mesilase käest: Kas tead, kas poisid on assitanud, ja kas see tõine assitaja poiss on ka siin? Tema ütles: Mina ei tea, ma olen neid küll usutanud, aga naad ütlewad ikka nuttes, ei meie pole assitanud. Seda tõist assitajad küll siin ei ole.
Siis ütles kohus: Ja seepärast ei wõi meie mitte täna otsust teha, sest et üks assitaja, ja seega ka üks tunnistus ära on.
Kohtuwanem Hans Schmideberg (allkiri)
I. " kohtukõrwamees Jaan Kastan (allkiri)
II. "kohtukõrwamees Juhhan Lesman (allkiri)
Kogukonna kirjutaja J. Roosmann (allkiri)
/Jääb poolele/
Kohtu ette kaebas Raba Peeter Mesilane: Metsawaht Juhan Klasson laskis 9. Oktoobril s.a. minu koera minu wälja peal keldre juures minu koera püssiga puruks, nõnda, et ta ei ela ega sure. Küsiti: Miks pärast ta laskis? Peeter ütles: Ja mina ei tea, mis ta temale tegi. Küsiti kui kallis su koer on? ta ütles: Ta on karjakoer ja maksab 5 rbl.
Kutsuti ette Juhan Klasson ja küsiti: Kas sa lasksid Raba Peetre koera püssiga puruks ja mispärast?
Juhan Klasson wastas: Jah, lasksin. Ma olin jahi peal, mu koer ajas jänest taga ja Raba 2 koera tulid minu koera kiskuma, ja poisid Jaan Treier ja tõise poisi nime ma ei tea, assitasid. Puna Peeter Pärtel oli ka, meie olime all aja ääres, koerad olid ülewal keldre juures. Ma ütlesin: Peeter, jookse, sa oled noorem mees, nad tõmbasid mu koera lõhki, Peeter pistis jooksu, aga korraga pist lõi rindu. Peeter ütles, ei ma enam wõi jooksta, ma jooksin siis ise, Peetre pist andis jälle tagasi, hakkas jälle jooksma, pidi minust mööda jooksma, ma ütlesin, juba sa lähed jälle mööda. Aga talle lõi jälle pist külle sisse, seepärast ei wõinud ta enam mitte jooksta. Poisid assitasid ühtepuhku, üks as wõtta, ass wõta! Ma keelasin küll, "keelake koeri"! keelake koeri! nad tõmmawad mu koera lõhki!" Ei poisid wõtawad ühtepuhku, üks ass wõta ja ass wõta! Siis ma ütlesin: Aga ma lasen, ja lasksin.
Peale seda on ta üks paha=tegija koer, kewade olime ükskord Puna Peetrega kahekesi metsas, siis nägime oli ta linnupesa kallal, oleks mull seal püss juures olnud ma oleks ta seal kohe maha lasknud. Siis weel sui, kui ma kottu ära olin, tulid Raba karjapois ja Weikemõisa poiss, waatasid, kui meie koer kodu oli, siis muud kui Waska ja Poks ass, sedawiisi lasksid mu oma õues mu koera kisku. Mu koer jälle wagune nagu lammas, laps mängib teisega, paneb paela kaela, weab teist järel. Üks kord ma olin kottu ära, koer oli kodu, siis laps mänginud koeraga õue peal, koeral olnud pael kaelas, poisid tulnud, näinud et koer õues olnud, assitanud koerad mu koera peale, laps jäänd koerte jalgu, ehmatand, nüüd ei sa öösi magada, kargab wahel üles, hakkab karjuma, küsi mis sull on? wastab: Raba Waska ja Poks tulewad kallale. Ma oleksin ta ammugi maha lasknud, aga ei juhtunud nii kokku temaga. Nüüd poisid assitasid mo koera kallale, ja nüüd lasksin.
Kohtu ette kutsuti Peetre poeg Jaan Treier, ja küsiti: Kas sa assitasid, oma teise poisiga omad koerad, Metsawahi koera kallale, ja kes see teine pois oli?
Jaan wastas: Ei meie pole assitanud. Küsiti: kus sa siis olid kui koerad kiskusid, ja metsawaht laskis? ta wastas: Mina olin keldres, ja teine pois Abram oli wäljas, ja kui pauk käis siis tulin wälja.
Kohto ette kutsuti käemees Peeter Pärtel, ja küsiti: Kas sa nägid kui metsawaht, Juhan Klasson Raba koera laskis, ja mikspärast? Ta ütles: "Jah, mina nägin, Poisid assitasid omad koerad metsawahi koera kallale, kes jänest taga ajas, meie keelasime küll, aga poisid ei kuulanud. Eks igamees saa pahaseks, ja hakka wastu, kui teda meelega tullakse ta töö juures segama. Ka tunnistas Peeter Pärtel tõsi olema, et nemad on kewade leidnud seda koera linnu pesa söömast.
Ette kutsuti Peeter Mesilane ja ööldi: Kuule, Sinu koer olla jo paha tegija, nagu metsawaht kaebas, see sai temale ette ööldud, ja et poisid assitanud, Peeter ütles: Ja mina neist kaebtustest midagi ei tea, kui ta niisugune kurjategija on, eks ta siis ütelnud mulle, et ma oleks ta ise maha lasknud, mis siis tema laskis? Aga tema koer sõi kewadel meie 30 kana muna kambris ära, ja ma pole sest midagi rääkinud. Kalja auded sõi pealt ära, ja ühe paari pastleid wiis ära, ma jätsin need kõik niisamma, sest et meie sõbrad oleme.
Ette kutsuti Juhan Klasson ja küsiti: Kuule sinu koer on jo ka kewade paha teinud. On Raba 30 kanamuna, kalja=auded ära söönud, ja üks paar paastleid ärawiinud, millest Peeter sulle midagi pole rääkinud, sest et teie sõbrad olete olnud.
Juhan ütles: Mina ei tea seda, mina pole seda enne kuulnud. Minu koer Rabale ei lähe, ta on sealt kisku saanud, ta sinna ei lähe.
Siis küsiti: Kas sa seda oled enne Peetrele ütelnud, et ta koer niisugune pahur on? Ei ole ütelnud. Siis ööldi: Sa oleks ikka pidand ütlema, siis ta oleks teand, kas hoida, ehk ise maha laska.
Küsiti Peeter Mesilase käest: Kas tead, kas poisid on assitanud, ja kas see tõine assitaja poiss on ka siin? Tema ütles: Mina ei tea, ma olen neid küll usutanud, aga naad ütlewad ikka nuttes, ei meie pole assitanud. Seda tõist assitajad küll siin ei ole.
Siis ütles kohus: Ja seepärast ei wõi meie mitte täna otsust teha, sest et üks assitaja, ja seega ka üks tunnistus ära on.
Kohtuwanem Hans Schmideberg (allkiri)
I. " kohtukõrwamees Jaan Kastan (allkiri)
II. "kohtukõrwamees Juhhan Lesman (allkiri)
Kogukonna kirjutaja J. Roosmann (allkiri)
/Jääb poolele/
