Kohtu ette kaebas Wanapere perenaine Kai Pach Jerlepast: Minu mees Otu Pach ostis Hans Allikofi käest üleminewa aasta (1878) hobuse ja kauples kiriku juures nägemata, ning pidi selle eest 50 rbl. maksma. Teisel pääwal tulin ma hobuse järele, ja maksin Hansule 51 rbl. sest et mull parajaid rahasid ei olnud. Hansul ei olnud tagasi anda ja lubas tõine kord isa kätte maksta. Nüüd on juba pea kaks aastat möödas, aga raha pole weel maksetud. Nüüd oleme jo kolm kord küsinud, ta ei aja küll tagasi, aga ei anna kätte.
Kohtu ette kutsuti Peerupu peremees Hans Allikof ja küsiti: Kas su kätte jäi tunamullu Wanapere Otu 1 rbl. raha, kui ta sinu käest hobuse ostis? Hans wastas: ja jäi küll, aga oodake ma räägin kudas see oli. Kui meie kiriku juure puid olime wiimas, siis kauplesime selle hobuse ära, ma antsin, ta temale 50 rublaga. Teisel pääwal tuli Kai meile hobuse järel, aga temal olid niisugused rahad, et 1 rbl. üle jäi, ja minul ei olnud ka tagasi anda, ning naersin weel, et eks sa toonud kohe parajaid rahasid. Aga lubasin isa kätte maksa. Nüüd olime kuni Rapla laadani, ei juhtunud kokku. Rapla laadal tuli Otu minu wastu ja küsis kohe: kuule Peerupu wanamees, sull on mulle weel 1 rbl raha anda, maksa kätte. Ma ütlesin: Eks sa saand ikka mu käest küll head sööma sälgu, sa wõiksid selle rubla mulle üsna kinki. Ta ütles: Ja see sälg on hea küll, ei ma selle juures nurise ühti, ei ma poleks mitte uskunud, et Mahtra meestel ka niisugune täkk on, aga raha ma sulle ei jätta, maksa kätte, maksa kätte! Ma ütlesin, ma maksan ikka, aga kannata pärast poole, mull nüüd pole peenikest raha, ja ma tahan hobust osta. Ta ütles: 1/2 rbl. ma kingin, aga 1/2 rbl. maksa mu kätte. Sepa isa oli ka seal, siis läksime sealt ära, ja ma otsin Härgla walitseja käest ühe raudja mõisa töö=hobuse, ja andsin ta eest 25 rbl. Nüüd Sepa isa jälle tahtis seda omale saada, küsis, mis sa tahad selle hobuse eest? ma ütlesin: Seda ma ei tahaks ka müüagi, see laheks mulle omalegi tarwis, hea tooramm ka peal. Sepa isa ütles: See on just minu hobune, mis sa tahad ta eest? Ma ütlesin: noh üleaja mehele ma just ei taha keelata, anna mulle 30 rbl. siis ma müün ära. Ta ütles: Ma annan sulle 28 rbl. sellega müüsin ma selle hobuse Sepa Priidik Allanile. Nüüd ostsin ma jälle ühe musta....
Seal tuli Wanapere Otu jälle wastu, ja ütles: Müü see hobune mulle. Ma ütlesin: Jaah kohe anna 30 rbl. oh ma annan sulle 30 rbl. sellega müüsin wiimaks temale, ta läks nüüd hoost katsuma, oli tükk aega ära, meie hakkasime Sepa isaga taga otsima, wiimaks Otu ilma hobuseta wastu, meie küsisime, kus sa hobuse panid? Ta ütles ei mina tea, ei ma pole hobust näinudki. Sepa isa ütles: Ära karda, ei ta saa seda ära salata. Siis meie ütlesime: Kus sa hobuse panid? too wälja? Ta ütles: Ei ma tea, lähme kõrtsi, wõtame liiku. Siis wõtsime. Mina wõtsin esiteks kaks kortnat, siis tema wõttis ühe. Nõnda jõime seal 3 kortnat wiina ära, aga ta ütles oma rahakoti Pritsu kätte jäänud, siis ma maksin kõik wälja. Nüüd läksime jälle hoost otsima, aga nüüd tuli ta poeg hobusega wastu, ja ütles: Ei ma seda hoost ei taha, teine jalg on jämedam. Ma ütlesin: Noh kus need liigud jääwad, kes neid maksab? ja hobune on juba teie käes tunni aega sõita olnud. Ta ütles: Ega ma enam seda rublat ei päri, see jäägu selle eest, ja sellega olin ma rahul Nüüd üks kord Pühapääwal küsis Kai jälle Kadakal, ma ütlesin: Ega siin pole koht raha küsida, ja nüüd oleme kohtus.
Kai ei arwanud seda Hansu juttu mitte tõsi olewat.
Kohtuwanem Hans Schmideberg (allkiri)
I. " kohtukõrwamees Jaan Kastan (allkiri)
II. "kohtukõrwamees Juhhan Lesmann (allkiri)
Kogukonna kirjutaja J. Roosmann (allkiri)
/Et nüüd Kaie poolt mitte tema meest Otut siin ei olnud, ja Hansul käemeest Sepa Priidik Allanit, jäi see asi teiseks kohtupääwaks siis kästi neid kõiki siin olla, see on 20mal Decembril s.a./
Kohtu ette kaebas Wanapere perenaine Kai Pach Jerlepast: Minu mees Otu Pach ostis Hans Allikofi käest üleminewa aasta (1878) hobuse ja kauples kiriku juures nägemata, ning pidi selle eest 50 rbl. maksma. Teisel pääwal tulin ma hobuse järele, ja maksin Hansule 51 rbl. sest et mull parajaid rahasid ei olnud. Hansul ei olnud tagasi anda ja lubas tõine kord isa kätte maksta. Nüüd on juba pea kaks aastat möödas, aga raha pole weel maksetud. Nüüd oleme jo kolm kord küsinud, ta ei aja küll tagasi, aga ei anna kätte.
Kohtu ette kutsuti Peerupu peremees Hans Allikof ja küsiti: Kas su kätte jäi tunamullu Wanapere Otu 1 rbl. raha, kui ta sinu käest hobuse ostis? Hans wastas: ja jäi küll, aga oodake ma räägin kudas see oli. Kui meie kiriku juure puid olime wiimas, siis kauplesime selle hobuse ära, ma antsin, ta temale 50 rublaga. Teisel pääwal tuli Kai meile hobuse järel, aga temal olid niisugused rahad, et 1 rbl. üle jäi, ja minul ei olnud ka tagasi anda, ning naersin weel, et eks sa toonud kohe parajaid rahasid. Aga lubasin isa kätte maksa. Nüüd olime kuni Rapla laadani, ei juhtunud kokku. Rapla laadal tuli Otu minu wastu ja küsis kohe: kuule Peerupu wanamees, sull on mulle weel 1 rbl raha anda, maksa kätte. Ma ütlesin: Eks sa saand ikka mu käest küll head sööma sälgu, sa wõiksid selle rubla mulle üsna kinki. Ta ütles: Ja see sälg on hea küll, ei ma selle juures nurise ühti, ei ma poleks mitte uskunud, et Mahtra meestel ka niisugune täkk on, aga raha ma sulle ei jätta, maksa kätte, maksa kätte! Ma ütlesin, ma maksan ikka, aga kannata pärast poole, mull nüüd pole peenikest raha, ja ma tahan hobust osta. Ta ütles: 1/2 rbl. ma kingin, aga 1/2 rbl. maksa mu kätte. Sepa isa oli ka seal, siis läksime sealt ära, ja ma otsin Härgla walitseja käest ühe raudja mõisa töö=hobuse, ja andsin ta eest 25 rbl. Nüüd Sepa isa jälle tahtis seda omale saada, küsis, mis sa tahad selle hobuse eest? ma ütlesin: Seda ma ei tahaks ka müüagi, see laheks mulle omalegi tarwis, hea tooramm ka peal. Sepa isa ütles: See on just minu hobune, mis sa tahad ta eest? Ma ütlesin: noh üleaja mehele ma just ei taha keelata, anna mulle 30 rbl. siis ma müün ära. Ta ütles: Ma annan sulle 28 rbl. sellega müüsin ma selle hobuse Sepa Priidik Allanile. Nüüd ostsin ma jälle ühe musta....
Seal tuli Wanapere Otu jälle wastu, ja ütles: Müü see hobune mulle. Ma ütlesin: Jaah kohe anna 30 rbl. oh ma annan sulle 30 rbl. sellega müüsin wiimaks temale, ta läks nüüd hoost katsuma, oli tükk aega ära, meie hakkasime Sepa isaga taga otsima, wiimaks Otu ilma hobuseta wastu, meie küsisime, kus sa hobuse panid? Ta ütles ei mina tea, ei ma pole hobust näinudki. Sepa isa ütles: Ära karda, ei ta saa seda ära salata. Siis meie ütlesime: Kus sa hobuse panid? too wälja? Ta ütles: Ei ma tea, lähme kõrtsi, wõtame liiku. Siis wõtsime. Mina wõtsin esiteks kaks kortnat, siis tema wõttis ühe. Nõnda jõime seal 3 kortnat wiina ära, aga ta ütles oma rahakoti Pritsu kätte jäänud, siis ma maksin kõik wälja. Nüüd läksime jälle hoost otsima, aga nüüd tuli ta poeg hobusega wastu, ja ütles: Ei ma seda hoost ei taha, teine jalg on jämedam. Ma ütlesin: Noh kus need liigud jääwad, kes neid maksab? ja hobune on juba teie käes tunni aega sõita olnud. Ta ütles: Ega ma enam seda rublat ei päri, see jäägu selle eest, ja sellega olin ma rahul Nüüd üks kord Pühapääwal küsis Kai jälle Kadakal, ma ütlesin: Ega siin pole koht raha küsida, ja nüüd oleme kohtus.
Kai ei arwanud seda Hansu juttu mitte tõsi olewat.
Kohtuwanem Hans Schmideberg (allkiri)
I. " kohtukõrwamees Jaan Kastan (allkiri)
II. "kohtukõrwamees Juhhan Lesmann (allkiri)
Kogukonna kirjutaja J. Roosmann (allkiri)
/Et nüüd Kaie poolt mitte tema meest Otut siin ei olnud, ja Hansul käemeest Sepa Priidik Allanit, jäi see asi teiseks kohtupääwaks siis kästi neid kõiki siin olla, see on 20mal Decembril s.a./
