Kohtu ette kutsuti Harmist Carl Runge (endine Mahtra mõisa walitseja) ja sealt samast Bernhard Maison. Nende kümne kaebtuse punkti pärast, mis Mari Tertsius 23. Weebr. 1885 No 5. all kaebas. Neid küsiti iga punkti peale üksikult ja peenelt läbi. Aga nemad wastasiwad kõik nii täielikult ja näitlikult ja tunnistasiwad 9 punktit waleks. Kohus küsis Mari Tertsiuselt, kas ta wõiks neid kuidagi tõeks teha, aga Mari jäi wait ja ei wõinud neist ühtegi tõeks teha.
Maison tunnistas, et Mari selle wiha pärast niisuguseid waletunnistusi nende, see on tema ja tema äia Runge peale tõstnud, et tema Mahtra mõisa walitsejaks tulla ja tema ette paneku peale härra Marit ja tema meest Jakobit lahti ütelnud.
Kohus küsis weel Mari Tertsiuselt, miks ta mitte kohe seda üles ei annud, kui ta nägi et Runge ja Maison seesugust ülekohut tegid, siis oleks ehk neid asju weel nende käest kätte saada.
Mari Tertsius wastas: "Mis minul sellega asja oli, ehk oleks nad selle mõisa ära wiinud, aga et nad minusse on puutunud, seepärast annan üles."
Seega tunnistas ta ise, et ta wiha pärast nende peale seda tunnistas.
Teine lugu oli aga kümnema punktiga, sest protokollis No 8. tunnistasid Priidik Pearmik ja Juhan Liiwa, et nad Harmis käinud. Juhan Liiwa isa Priidik rääkinud Kohtu peawanemale, et Jaan ei olla mitte Harmis niipalju niita jõudnud, seepärast läinud Juhan.
Kohus arwas ka isegi, et Jaani siis alles 14-15 aastane poisike olli ja Juhan kõige tugewam teomees, et Jaan siis alles poole Juhani tööd teha wõis.
Kohus küsis Rungelt, kudas ta tohtis teomehi Harmi saata, wõi oli temal seks härra luba?
C. Runge wastas, et nad seal Maisonil heina talgul käinud, aga mitte teo pääwaga. Priidik Pearmik käinud Jakob Liiwa pääwaga ja Arusepa Priidikult palunud Jaani, aga Juhan kippunud Harmi ja saatnud Jaani teole.
Kohus ütles, et seda mitte ilma herra lubata teha ei tohi, sest nagu ülemal tähentud, ei wõi 14-15. a. poisike mitte täit mehe tööd teha. Runge jäi wait.
Kohtu otsus: Sest et Mari Tertsius kümnes punktis Carl Runge ja Bernhard Maisoni üle nende walitseja põlwe ülekohut kaebas aga seda mitte 9. punktite sees tõeks teha ei jõudnud, waid selle asemel isegi pidi tunnistama, et wiha pärast nende peale kaebanud oli.
Kümnemas punktis aga niipalju tõsi oli, et teomehed seal käisid ja et Juhan Liiwa asemik Jaan Liiwa aga poole Juhani tööd teha wõis ja herra seega kahju sai.
Seepeale mõistis kohus: "Mari Tertsius maksab oma üheksa wale pealt iga wale 50 kop kokku 4 rubla 50 kop trahwi walla laekasse, Runge ja Maison omale ei nõudnud, auuteotamise eest.
Carl Runge maksab aga Juhan Liiwa kolme ära olnud pääwale üks rubla kahjutasumiseks juure herrale, ja peale seda üks rubla walla laekasse trahwi.
Kohtu otsus sai kohtu käijatele kuulutud, seega jäid nad rahule.
Suurema kohtu nõudmise kord sa seletud.
/Herra käskis selle kahju tasumise rubla walla laekasse. Runge täitis oma kohtu otsust selsammal päewal./
Kohtu ette kutsuti Harmist Carl Runge (endine Mahtra mõisa walitseja) ja sealt samast Bernhard Maison. Nende kümne kaebtuse punkti pärast, mis Mari Tertsius 23. Weebr. 1885 No 5. all kaebas. Neid küsiti iga punkti peale üksikult ja peenelt läbi. Aga nemad wastasiwad kõik nii täielikult ja näitlikult ja tunnistasiwad 9 punktit waleks. Kohus küsis Mari Tertsiuselt, kas ta wõiks neid kuidagi tõeks teha, aga Mari jäi wait ja ei wõinud neist ühtegi tõeks teha.
Maison tunnistas, et Mari selle wiha pärast niisuguseid waletunnistusi nende, see on tema ja tema äia Runge peale tõstnud, et tema Mahtra mõisa walitsejaks tulla ja tema ette paneku peale härra Marit ja tema meest Jakobit lahti ütelnud.
Kohus küsis weel Mari Tertsiuselt, miks ta mitte kohe seda üles ei annud, kui ta nägi et Runge ja Maison seesugust ülekohut tegid, siis oleks ehk neid asju weel nende käest kätte saada.
Mari Tertsius wastas: "Mis minul sellega asja oli, ehk oleks nad selle mõisa ära wiinud, aga et nad minusse on puutunud, seepärast annan üles."
Seega tunnistas ta ise, et ta wiha pärast nende peale seda tunnistas.
Teine lugu oli aga kümnema punktiga, sest protokollis No 8. tunnistasid Priidik Pearmik ja Juhan Liiwa, et nad Harmis käinud. Juhan Liiwa isa Priidik rääkinud Kohtu peawanemale, et Jaan ei olla mitte Harmis niipalju niita jõudnud, seepärast läinud Juhan.
Kohus arwas ka isegi, et Jaani siis alles 14-15 aastane poisike olli ja Juhan kõige tugewam teomees, et Jaan siis alles poole Juhani tööd teha wõis.
Kohus küsis Rungelt, kudas ta tohtis teomehi Harmi saata, wõi oli temal seks härra luba?
C. Runge wastas, et nad seal Maisonil heina talgul käinud, aga mitte teo pääwaga. Priidik Pearmik käinud Jakob Liiwa pääwaga ja Arusepa Priidikult palunud Jaani, aga Juhan kippunud Harmi ja saatnud Jaani teole.
Kohus ütles, et seda mitte ilma herra lubata teha ei tohi, sest nagu ülemal tähentud, ei wõi 14-15. a. poisike mitte täit mehe tööd teha. Runge jäi wait.
Kohtu otsus: Sest et Mari Tertsius kümnes punktis Carl Runge ja Bernhard Maisoni üle nende walitseja põlwe ülekohut kaebas aga seda mitte 9. punktite sees tõeks teha ei jõudnud, waid selle asemel isegi pidi tunnistama, et wiha pärast nende peale kaebanud oli.
Kümnemas punktis aga niipalju tõsi oli, et teomehed seal käisid ja et Juhan Liiwa asemik Jaan Liiwa aga poole Juhani tööd teha wõis ja herra seega kahju sai.
Seepeale mõistis kohus: "Mari Tertsius maksab oma üheksa wale pealt iga wale 50 kop kokku 4 rubla 50 kop trahwi walla laekasse, Runge ja Maison omale ei nõudnud, auuteotamise eest.
Carl Runge maksab aga Juhan Liiwa kolme ära olnud pääwale üks rubla kahjutasumiseks juure herrale, ja peale seda üks rubla walla laekasse trahwi.
Kohtu otsus sai kohtu käijatele kuulutud, seega jäid nad rahule.
Suurema kohtu nõudmise kord sa seletud.
/Herra käskis selle kahju tasumise rubla walla laekasse. Runge täitis oma kohtu otsust selsammal päewal./
