Kohtu ette kaebas Mahtra mõisast lihuniku härgade söötja Kustas Kreisen et Mahtra mõisa karjane Hans Otsa teda mõisa köie wargaks sõimanud.
Tema toonud aga lihuniku rahaga Kadaka poest niipalju köisi kui tarwis olnud, ja ei olla mitte tarwis olnud köisi warastama hakata. Ometigi olla aga tema ise näinud, kui sügisel, kui tema (Kreisen) alles tulnud, kui Hans Otsa masinast rukkid warastanud, ühe korra näinud kui Hans masinast põhku toonud, siis olnud üks kott, arwata külimitu osa olnud sees, kaasas olnud, mis ta sinna karja lauda taha kraawi ääre maha pannud, ja katnud põhkudega kinni. Teine kord olnud õhtu, läinud Iie oja äärt mööda, oma sauna poole peakott olnud kaelas ja jälle olnud külimittu osa kottis.
Kohus kutsus ette Hans Otsat ja küsis, kas wõib seda tõeks teha et Kustas Kreisen mõisa köit on warastanud.
Hans Otsa wastas: "Ei wõi." Minu teades oli üks mõisa köis puudu, ja nägin Kreiseni ohelikude hulkas ühe seda moodi tüki ja arwasin, et tema on ühe mõisa köie oma härgade sidumiseks katki raijunud. Nüüd tema tuli ja ütles enne mulle: Sina oled mõisa rukki waras jah, ja mina ütlesin temale wastu, sina oled mõisa köie waras jah. Pärast watasime köied järele, kõik olid alles, seega on minu ütelus wale."
Kohus küsis Hans Otsalt: Mis kott see oli, mis sa sügisel masinast põhju widamisel karja lauda taha kraawi ääre põhu alla maha panid?
H. Otsa wastas: "Niisugust kotti ei ole mull olnud, aga küll oli mull kott juures, kus sees masina otsa alt wõetud purud olid, mis ma walitseja käsu peale hobuse pähe panin."
K. Kreisen wastas, et see oli teine kott, see oli pea kott kus hobuse purud sees olid, selle panid küll korwi nurga otsa, aga see oli walge kott mis sa põhu alla maha jätsid. Selle peale waidlesid nad kõwaste, aga ei saanud otsusele. Teine ütles oli, teine ei olnud.
Kohus küsis Kreisenilt, 1) kas tal käemeest on ja 2) kas ta katsus käega, mis seal kotti sees oli, ja 3) kas ta rääkis ka midagi selle pärast Otsaga.
Kreisen wastas iga küsimise peale, ei!
Kohus küsis H. Otsalt, seda peakoti lugu, mis Kreisen kaebas, et näinud kui Otsa peakotiga koju rukkid wiinud. Sest ei tulnud ka paremat, sest et Kreisenil tunnistust ei olnud.
Kohus küsis Hans Otsat mitme suguste küsimistega, aga ei saanud kudagi põhja seda warguse kaebtust Hansu peale tõeks teha. Et nüüd nemad mõlemad teine teist wargaks olid sõimanud, siisgi kumbki seda tõeks teha ei jõudnud, seepärast andis kohus neile nõu leppida. Nemad leppisiwad ka ära ja tunnistasiwad teine teist õigeks.
Kohtu peawanem: K. Paawelson XXX
I. k. kõrwasmees: H. Allikoff XXX
II. "": J. Pisang (allkiri)
Kirjutaja: J. Roosmann (allkiri)
Kohtu ette kaebas Mahtra mõisast lihuniku härgade söötja Kustas Kreisen et Mahtra mõisa karjane Hans Otsa teda mõisa köie wargaks sõimanud.
Tema toonud aga lihuniku rahaga Kadaka poest niipalju köisi kui tarwis olnud, ja ei olla mitte tarwis olnud köisi warastama hakata. Ometigi olla aga tema ise näinud, kui sügisel, kui tema (Kreisen) alles tulnud, kui Hans Otsa masinast rukkid warastanud, ühe korra näinud kui Hans masinast põhku toonud, siis olnud üks kott, arwata külimitu osa olnud sees, kaasas olnud, mis ta sinna karja lauda taha kraawi ääre maha pannud, ja katnud põhkudega kinni. Teine kord olnud õhtu, läinud Iie oja äärt mööda, oma sauna poole peakott olnud kaelas ja jälle olnud külimittu osa kottis.
Kohus kutsus ette Hans Otsat ja küsis, kas wõib seda tõeks teha et Kustas Kreisen mõisa köit on warastanud.
Hans Otsa wastas: "Ei wõi." Minu teades oli üks mõisa köis puudu, ja nägin Kreiseni ohelikude hulkas ühe seda moodi tüki ja arwasin, et tema on ühe mõisa köie oma härgade sidumiseks katki raijunud. Nüüd tema tuli ja ütles enne mulle: Sina oled mõisa rukki waras jah, ja mina ütlesin temale wastu, sina oled mõisa köie waras jah. Pärast watasime köied järele, kõik olid alles, seega on minu ütelus wale."
Kohus küsis Hans Otsalt: Mis kott see oli, mis sa sügisel masinast põhju widamisel karja lauda taha kraawi ääre põhu alla maha panid?
H. Otsa wastas: "Niisugust kotti ei ole mull olnud, aga küll oli mull kott juures, kus sees masina otsa alt wõetud purud olid, mis ma walitseja käsu peale hobuse pähe panin."
K. Kreisen wastas, et see oli teine kott, see oli pea kott kus hobuse purud sees olid, selle panid küll korwi nurga otsa, aga see oli walge kott mis sa põhu alla maha jätsid. Selle peale waidlesid nad kõwaste, aga ei saanud otsusele. Teine ütles oli, teine ei olnud.
Kohus küsis Kreisenilt, 1) kas tal käemeest on ja 2) kas ta katsus käega, mis seal kotti sees oli, ja 3) kas ta rääkis ka midagi selle pärast Otsaga.
Kreisen wastas iga küsimise peale, ei!
Kohus küsis H. Otsalt, seda peakoti lugu, mis Kreisen kaebas, et näinud kui Otsa peakotiga koju rukkid wiinud. Sest ei tulnud ka paremat, sest et Kreisenil tunnistust ei olnud.
Kohus küsis Hans Otsat mitme suguste küsimistega, aga ei saanud kudagi põhja seda warguse kaebtust Hansu peale tõeks teha. Et nüüd nemad mõlemad teine teist wargaks olid sõimanud, siisgi kumbki seda tõeks teha ei jõudnud, seepärast andis kohus neile nõu leppida. Nemad leppisiwad ka ära ja tunnistasiwad teine teist õigeks.
Kohtu peawanem: K. Paawelson XXX
I. k. kõrwasmees: H. Allikoff XXX
II. "": J. Pisang (allkiri)
Kirjutaja: J. Roosmann (allkiri)
