Kohtu ette kaebas Mahtrast Warete perenaine Mai Poston, et tema leidnud ühe wana suure willase rätiku. Peerupuu perenaine Mari Allikoff wõtnud aga selle rätiku ära, et see olla tema rätik ja nüid sõimata tema tütreid weel wargaks.
Selle ilma süita sõimamise wastu palus tema kohtu käest abi.
Kohus kutsus ette Peerupuu peremeest Hans Allikoffi, (sest perenaine oli haiguse pärast tulemata jäänud ja tema eest tema mees Hans tulnud) ja küsis kudas see rätiku lugu oli?
Hans Allikoff wastas: Nende perenaine ja Warete plikad Anna ja Liisa Poston tulnud seltsis mõisast töölt. Kooli kaewul joonud nemad ja tema pannud seal oma rätiku käest ära. Kaewult ära minnes unustanud tema rätiku maha. Kui sealt ära läinud, siis näinud küll et plika käes üks komps olnud, ja enne ei ole olnud. Siiski ei tõenda ta mitte, et just sealt nemad selle rätiku wõtsid, sest tema ei mäeleta mitte, kas ta jättis rätiku sinna kaewule wõi ei, aga tõsi olla, et selle tee peal rätik ära kadunud ja plikad ikka tema järele käinud. Nüüd ei olla ta esite teadnud, et see rätik Warete plikade käes on. Küla rahwas aga, kes seda rätikut tunda, toonud teadust, et rätik Waretel olla. Siis läinud perenaine sinna kuulama, kas nemad on leidnud? Nemad salganud nii ära, et nemad midagit wõerast asja leidnud ei olla. Pärast tulnud aga ikka teadusid, et see ratik tõeste seal on. Siis läinud tüt. Miina uueste ja saanud rätiku kätte, Liisa umbert. Wõib olla, et Miina seal neile waras ütles, aga perenaine ei olla mitte waras ütelnud."
Kohus kutsus ette Mai Postonit ja ütles: "Et teilt rätik kätte saadi ja teie teda esimese otsimise peale kätte ei annud, siis tahtsite teie teda omale pidada ja ei ole muidu, kui teile waras ööldi, sest kes midagi leidnud, ehk lainand ja ei anna kätte on waras.
Mai Poston ütles, et mitte plikad waid tema ise olla rätiku leidnud.
Kohus ütles: "Ükskõik, siis oled ise teda salaja hoidnud, ja luges temale seaduse raamatust ette, mis leitud asjadega teha tuleb. Sellepeale läks Mai Poston ropuks ja kohtu keelust hoolimata oli wäga jäme kohtu wastu.
Kohtu otsus: "Sest et Mai Poston kaebas, et Peerupuu perenaine tema tütreid wargaks sõimanud.
Peerupuu peremees Hans Allikoff seda waleks tunnistas, aga tõe põhja peal seletas ja Mai Postoni oma tunnistusest wälja tuli, et ta leitud rätikut omale tahtis hoida ja seega niisama nagu waras oli.
Sellepeale mõistis kohus, selle rätiku salaja pidamise eest ja selle eest, et ta kohtu wastu jäme oli, peab Mai Poston kokku üks rubla (1 rbl.) trahwi maksma walla laekasse.
Kohtu otsus sai kuulutud ja suurema kohtu nõudmise kord seletud.
Temal ei olnud raha juures, seepärast tehti tärmiin 2. nädali peale s.o. 21. Septrini s.a.
Kohtu peawanem: K. Paawelson XXX
koh. kõrwasmees: J. Pisang (allkiri)
" järgimees: Jakob Liiwa XXX
Kirjutaja: J. Roosmann (allkiri)
/Mõistetud 7. Sept. 85. Täidetud 21. Septbr. 1885./
Kohtu ette kaebas Mahtrast Warete perenaine Mai Poston, et tema leidnud ühe wana suure willase rätiku. Peerupuu perenaine Mari Allikoff wõtnud aga selle rätiku ära, et see olla tema rätik ja nüid sõimata tema tütreid weel wargaks.
Selle ilma süita sõimamise wastu palus tema kohtu käest abi.
Kohus kutsus ette Peerupuu peremeest Hans Allikoffi, (sest perenaine oli haiguse pärast tulemata jäänud ja tema eest tema mees Hans tulnud) ja küsis kudas see rätiku lugu oli?
Hans Allikoff wastas: Nende perenaine ja Warete plikad Anna ja Liisa Poston tulnud seltsis mõisast töölt. Kooli kaewul joonud nemad ja tema pannud seal oma rätiku käest ära. Kaewult ära minnes unustanud tema rätiku maha. Kui sealt ära läinud, siis näinud küll et plika käes üks komps olnud, ja enne ei ole olnud. Siiski ei tõenda ta mitte, et just sealt nemad selle rätiku wõtsid, sest tema ei mäeleta mitte, kas ta jättis rätiku sinna kaewule wõi ei, aga tõsi olla, et selle tee peal rätik ära kadunud ja plikad ikka tema järele käinud. Nüüd ei olla ta esite teadnud, et see rätik Warete plikade käes on. Küla rahwas aga, kes seda rätikut tunda, toonud teadust, et rätik Waretel olla. Siis läinud perenaine sinna kuulama, kas nemad on leidnud? Nemad salganud nii ära, et nemad midagit wõerast asja leidnud ei olla. Pärast tulnud aga ikka teadusid, et see ratik tõeste seal on. Siis läinud tüt. Miina uueste ja saanud rätiku kätte, Liisa umbert. Wõib olla, et Miina seal neile waras ütles, aga perenaine ei olla mitte waras ütelnud."
Kohus kutsus ette Mai Postonit ja ütles: "Et teilt rätik kätte saadi ja teie teda esimese otsimise peale kätte ei annud, siis tahtsite teie teda omale pidada ja ei ole muidu, kui teile waras ööldi, sest kes midagi leidnud, ehk lainand ja ei anna kätte on waras.
Mai Poston ütles, et mitte plikad waid tema ise olla rätiku leidnud.
Kohus ütles: "Ükskõik, siis oled ise teda salaja hoidnud, ja luges temale seaduse raamatust ette, mis leitud asjadega teha tuleb. Sellepeale läks Mai Poston ropuks ja kohtu keelust hoolimata oli wäga jäme kohtu wastu.
Kohtu otsus: "Sest et Mai Poston kaebas, et Peerupuu perenaine tema tütreid wargaks sõimanud.
Peerupuu peremees Hans Allikoff seda waleks tunnistas, aga tõe põhja peal seletas ja Mai Postoni oma tunnistusest wälja tuli, et ta leitud rätikut omale tahtis hoida ja seega niisama nagu waras oli.
Sellepeale mõistis kohus, selle rätiku salaja pidamise eest ja selle eest, et ta kohtu wastu jäme oli, peab Mai Poston kokku üks rubla (1 rbl.) trahwi maksma walla laekasse.
Kohtu otsus sai kuulutud ja suurema kohtu nõudmise kord seletud.
Temal ei olnud raha juures, seepärast tehti tärmiin 2. nädali peale s.o. 21. Septrini s.a.
Kohtu peawanem: K. Paawelson XXX
koh. kõrwasmees: J. Pisang (allkiri)
" järgimees: Jakob Liiwa XXX
Kirjutaja: J. Roosmann (allkiri)
/Mõistetud 7. Sept. 85. Täidetud 21. Septbr. 1885./
