Jaan Elpreht kaebas nenda kuidas neil oma isa Mihkel Elprehtiga paljo pahantusi tulla ning nad sääl mitte sugugi hästi läbi ei saada, siis nõuda ta oma talu nüüd kätte mis kül kontrahti järele tema omandus ollagi, tema tahta ise oma talu pidada ja walitseda ning wõida ju siis isa säält oma ülespidmine kõrwalt saada.

Lesk Mihkel Elpreht wastas: talu ega walitsust ta poja Jani kätte kül mitte sugugi anda ei wõiwad sest poeg sõimata teda wäga kropult ning käskida teda säält hoopis ära minna, pahandused tulla keik poja poolt ning poeg ei andwad talle sääl mitte sugugi rahu.

Kohus mõistis:

Talu pidamine ning walitsus jääb ika Mihkel Elbrehti kätte seni kuni Mihkel seda ise tahab. Talu pärimise õigus jääb aga ika poja Janile ning wõib Jaan ainult siis talu käte saada kui isa talle seda iseükskord andma peaks.

Mõistus sai kohtukäijatele kuulutud ning edasikaebamise §§ seletud. Jaan Elpreht andis üles et ta sellega miite rahule ei jääda. Siis lubati talle edasikaebamiseks appellatsioni tähte.

Kohtomehed:

/allkirjad või ristid/