Mihkel Espe tuli kohtu ette ja kaebas, et mõisa walitseja tahta tema sönnikut, mis ta teomehe koha peal korjanud, ära wõtta ja temale ei olla enne, teomehe pölwe hakatusel mitte maja põhja sõnnikut jäetud.

Walitseja H. Kreisberg ütleb, et Mihkel ei olla selle teomehe maatüki peale, mis tema käes olnud, mitte minewal (1879) aastal sönnikud pannud, sellepärast tema pärib.

Et selle teomehe maadest rukki põld mitte Mihkle käes, waid wana teomehe lõigata olnud, ja et ta põhja sõnnikut pole saanud, aga et ta maa peale ühtigi sõnnikut ei ole pannud, mõistis kohus otsuseks: Mihkel saab sest sõnnikust kolm osa, ja neljas osa jääb uue teomehele kartuhwle maa peale.

See mõistis sai kohtu käijatele ette loetud ja naad leppisid sellega.

/Täidetud 12. Mai 1879./