Ette tuli lesk Mari Urbel, Mahtrast ja kaebas et tema oli Pirgu mõisa prouaga kaupa teinud, et pidanud nädala pärast sinna mõisa teenistust saama, kuid nüid nädal möödas oli läiud ta 27. Juni kp. teenistust wastu wõtma, aga kui ta proua jutule palunud wõtnud mõisa kokk (üks naisterahwas) teda käsile, annud temale mõned wõmmud selga ja saatnud uksest wälja, ööldes, et proua sind ei taha, ning wandunud teda ja sõimanud wargaks.
Kui tema sealt möisa juurest eemale saanud, ja oma kurba lugu Mihkel Sarwele rääkinud, annud see nõuks tagasi minna, öeldes, et see on proual teadmata, wõib olla ehk ta wõtab sind ikka teenima. Kui ta nüid teist korda pidanud minema tulnud see samma tütruk õue peal uuesti tema kallale wõtnud malaka maast, tõmbanud temal suure rätiku ümbert ära, kutsunud koera ligi ja ässitanud teda koeraga tükki maad selga trügides, ja wandudes, nõnda et tema üsna haigeks ja hädaliseks saanud ning ehmatanud. Et Mihkel Sarw seda olla näinud, wõib tunnistada et see wale põle.
Kui seda tütrukut ette pidi kutsutama, tuli tema asemel mõisa proua poolt walitud saadik, walla talitaja Prits Parnabas ette, ja ütles, et proua on käskinud seda inimest ära minna, et on teda järele kuulanud, ja mitte kõlbulik leidnud, mis pärast siis ka oma juure põle lasknud, öeldes teda ära minna laska, on kokk teda ära ajanud, aga ta põle heaga läinud, siis on waljust temaga rääkinud, aga mitte teda löönud, ei ka lükkanud, ega ole koera tema peale ajanud, olnud kokka enese tunnistust talitaja wastu.
Nüid kutsuti Mihkel Sarw ette ja kuulati kas ta seda oli näinud kuidas kokk selle naesega tegi? Sarw tunnistas, et tema esimest ajamist midagi ei tea. Aga see olnud teine kord, kui see naine mõisa poole olnud minemas, karganud see tütruk kui wälk wana inimese kallale trüginud ühte lugu teda edasi ja kutsunud koera, ning assitanud sellega, löömist ega koera kiskumist põle tema küll näinud, sest koer ei ole peale hakkanud, aga wandumist, ja kära olnud kül. Kui se naine oli wiimaks ütelnud, et ta seda kohtussse saada kaebama, ütelnud kokk et tema olla kohus ja Hakenrichter ning talitaja kõik.
Kog. kohtu otsus
Kog. kohus mõistis Sarwe tunnistuse peale, et see tütruk maksab trahwi walla laeka 2 rubla ja liiga kannatajale Mari Urbelile 3 rubla.
Sest trahwi maksmine on, et ei wõi koera ässitada. Ja wägiwalda wana lese kallal pruukida, kes üsna haigeks ütles ennast jäenud on kannatajale ülekohut tehtud, selle eest põetamise kulu.
Kui see proua käsk oli siis nõnda ikka inimlikult inimestega ümber käija ja teda muidu ilma koerata ja wandeta ära saata.
See kohtu otsus loeti neile ette.
Kog. kohtu wanem Joann Remmart (allkiri)
" " kõrwamees Jaan Müirisep XXX
" " " Jüri Reinok XXX
/Waata protokoll No 17. 88 a. lepitud./
Ette tuli lesk Mari Urbel, Mahtrast ja kaebas et tema oli Pirgu mõisa prouaga kaupa teinud, et pidanud nädala pärast sinna mõisa teenistust saama, kuid nüid nädal möödas oli läiud ta 27. Juni kp. teenistust wastu wõtma, aga kui ta proua jutule palunud wõtnud mõisa kokk (üks naisterahwas) teda käsile, annud temale mõned wõmmud selga ja saatnud uksest wälja, ööldes, et proua sind ei taha, ning wandunud teda ja sõimanud wargaks.
Kui tema sealt möisa juurest eemale saanud, ja oma kurba lugu Mihkel Sarwele rääkinud, annud see nõuks tagasi minna, öeldes, et see on proual teadmata, wõib olla ehk ta wõtab sind ikka teenima. Kui ta nüid teist korda pidanud minema tulnud see samma tütruk õue peal uuesti tema kallale wõtnud malaka maast, tõmbanud temal suure rätiku ümbert ära, kutsunud koera ligi ja ässitanud teda koeraga tükki maad selga trügides, ja wandudes, nõnda et tema üsna haigeks ja hädaliseks saanud ning ehmatanud. Et Mihkel Sarw seda olla näinud, wõib tunnistada et see wale põle.
Kui seda tütrukut ette pidi kutsutama, tuli tema asemel mõisa proua poolt walitud saadik, walla talitaja Prits Parnabas ette, ja ütles, et proua on käskinud seda inimest ära minna, et on teda järele kuulanud, ja mitte kõlbulik leidnud, mis pärast siis ka oma juure põle lasknud, öeldes teda ära minna laska, on kokk teda ära ajanud, aga ta põle heaga läinud, siis on waljust temaga rääkinud, aga mitte teda löönud, ei ka lükkanud, ega ole koera tema peale ajanud, olnud kokka enese tunnistust talitaja wastu.
Nüid kutsuti Mihkel Sarw ette ja kuulati kas ta seda oli näinud kuidas kokk selle naesega tegi? Sarw tunnistas, et tema esimest ajamist midagi ei tea. Aga see olnud teine kord, kui see naine mõisa poole olnud minemas, karganud see tütruk kui wälk wana inimese kallale trüginud ühte lugu teda edasi ja kutsunud koera, ning assitanud sellega, löömist ega koera kiskumist põle tema küll näinud, sest koer ei ole peale hakkanud, aga wandumist, ja kära olnud kül. Kui se naine oli wiimaks ütelnud, et ta seda kohtussse saada kaebama, ütelnud kokk et tema olla kohus ja Hakenrichter ning talitaja kõik.
Kog. kohtu otsus
Kog. kohus mõistis Sarwe tunnistuse peale, et see tütruk maksab trahwi walla laeka 2 rubla ja liiga kannatajale Mari Urbelile 3 rubla.
Sest trahwi maksmine on, et ei wõi koera ässitada. Ja wägiwalda wana lese kallal pruukida, kes üsna haigeks ütles ennast jäenud on kannatajale ülekohut tehtud, selle eest põetamise kulu.
Kui see proua käsk oli siis nõnda ikka inimlikult inimestega ümber käija ja teda muidu ilma koerata ja wandeta ära saata.
See kohtu otsus loeti neile ette.
Kog. kohtu wanem Joann Remmart (allkiri)
" " kõrwamees Jaan Müirisep XXX
" " " Jüri Reinok XXX
/Waata protokoll No 17. 88 a. lepitud./
