Märt Marits ütles, et temma ösel äkkolist penni haukmist kuuldnu, selle läbbi unnest ülles wirgonu, wälja jooksnu, penni wuttanu, haukmist möda omma hobbese koplide jooksnu - kos temma hobbese ööd koplin olnu - kuulnu päitsede raude tillisemist nink kuulno kui kats kõnnelnu: kui me päält läme sis meid nätta, läme alt. Sellepäle arwanu Märt et ne õige innemise ei olle kes ni kõnnelese, kuulnuu hobbese kõmminat, jooksnu järgi nink haardnu Jaan Kreewaldi kinni, tahtnu henda wallale kisku ja lönu Märti jalguga, ent kui ta ülles tulnu nink kõnelema nakkanu sis tundnu Märt hellist ärra ja üttelnu, nüüd wõit sa minnä, nüüd ma sinnu tunne.

Jaan Kreewald tunnistas, kui ta maast ülles tulnud, nännu temma omma perremeest ka sääl man.

Nüüd sa wõit minnä, nüüd ma sinno tunne üttelnu Märt, sedda kuulnu Johann Timpka. Johann Timpka olles kolm sammo kaugel olnu, es olles muud nännu kui et na maan olnu.

Jaan Kreewald ütles ka, selle et na ei teednu, kui suur kahjo sündino, se perrast nemma ei olle tehtnu henda tutta anda.

Sai mõistetus: et Märt Maritz priis jääp, kunni Jaan Kreewald parrembat tunnistus toop, ja olli Märdil õigus nikawwa kinni petta, kui Jaan Kreewald henda helli kuulda andnu.

Päkohtomees Mango Marits

Abbikohtomees Jaan Kreewald

        d.                 Johann Perw

        d.                 Jaan Rosenthal