Jaan Amose linna ma perrast tunnistas sullane Jaan Konnow, et kui temma omma linna, mes wihm kinni lönu äesatnu, küssino perremehhe Samul Amose käest, kas minna tu linna ka ärra äesata, mes minno keswa weren om,üttelni perremeess: kas sa hull ollet, tu om jo Jaan Amose linna. Sedda linna mes Jaan Amos ärra saalgap, tunnistap Jaan Konnow, om perremees üttel päiwal külwanu, kui Jaan Konnow omma linna külwanu om; nink kündnu nink äestanu Jaan Konnow omma nink se juttun saiswa Jaan Amose linna sisse.
Selle rijo linna kakmise man käsknu Jaan Konnow omma naist: et minne sinna ka Jaan Amose linna kakma; perrast essi Jaan Amost küssinu: kas minna sulle appi tulle, üttelnu Jaan Amos, tulle, tulle, muido minna eisa walmis; kui linna likko pantu, küssinu Jaan Konnow, mes sinna minnule massat nüüd, wastanu Jaan Amos, egga ta minno linna ei olle. Ka tunnistas Jaan Konnow, et kik sullaste nink perremehhe linna olnu rüggaõlle maa päle külwetu, eddimalt kõrgemba otsa päle Jaan Amosele 1/4 wakala, sis temmale nink üerrastmaddalamba otsa päle perremees ehndale täwwest ütte wakalla nink üttelnu weel perremees, egga minna teile maad maddalamba paiga päle ei sunni. Jo röa põimise man üttelnu Jaan Konnow Jaan Amosele, kae ta om sinno linna. Ka olnu tallu linna ni häste kui sullaste linna pea üttewisi kassin kik kassunu, põwwa perrast. Neide sõssar Liso Amos tunnist, et perremees olnu Laurits päiwa ladel Walga linan, üttelnu neide Emma, et kakke Jaan Amose linna ärra. Sepäle küssinu sõssat Liso welle Jaan Amost: Jaan me kakkume sinno linno ärra, ta nakkap kuijoma, üttelnu Jaan wasta; kakke mo perrast päle, et mul om pä haige, nink tulnu Jaan Amos perrast ka nurme nink weddanu linna likku.
Jaan Amose linna ommawa ka praegu kuppu känetu tallu linnus essi erralde.
Päkohtomees Mango Maarits tunnistas, et Jaan Amos temmale enne röapõimo ütskõrd üttelnu, et temma ilma linnata om, sellepäle wastutanu Mango Marits egga linna weel ärra kakkut ei olle.
Sõssar Liso Amos tunnist ka, et linna kolmise man lännu Jaan welle Samuliga jälle tülli, wõtnu Samuli rinnust kinni, tõuganu wasta saina nink üttelnu: sinna peat enne lõpma. Sellepäle üttelnu Samul, kae sinnust zeast ei olle minnu lõppetaja.
Ni kui kigest sellest nätta, om perremees Samul Amos henda arwaten weel kige parremba kõrgemba nurme jao päle welle Jani linna külwnu, jo to perrast, et se 1/4 wakala essierralde tõisest linnast saisap.
Kui nüüd tunnistajide Jaan Konnowi nink sõssare Liso Amose tunnistust perra, se saggedast nimmitedu 1/4 wakkama linna iks kui Jaan Amose linna sai tallitedus, minkast nätta, et Jaan Amose teedmata es olle nink se liina leost wälja wedamisse man teeda sanu, et ne temma linna olles.
Sai mõistetus: selle et Jaan Amos omma linna ei külwi aigo ei ka kakmise aiga kohtu man mitte takkan ostnu ei olle, om arwata, kui se linna hä olles kassunu, sis olles kül Jani linna olnu, ja kui ka perremehhe linna hä olles kassunu, sis olles Jaan Amos hendale perremehhe jaost 1/4 wakkale kätte nõudnu; seeperrast arwap se kohhus Jaan Amose nõudmist tühjas nink peap to linnaga, mes perremehhelt kui temma jaggu tettu olli, rahhule ollema.
Suremba kohtun käimise sädus sai neile kulutedus.
Jaan Amose linna ma perrast tunnistas sullane Jaan Konnow, et kui temma omma linna, mes wihm kinni lönu äesatnu, küssino perremehhe Samul Amose käest, kas minna tu linna ka ärra äesata, mes minno keswa weren om,üttelni perremeess: kas sa hull ollet, tu om jo Jaan Amose linna. Sedda linna mes Jaan Amos ärra saalgap, tunnistap Jaan Konnow, om perremees üttel päiwal külwanu, kui Jaan Konnow omma linna külwanu om; nink kündnu nink äestanu Jaan Konnow omma nink se juttun saiswa Jaan Amose linna sisse.
Selle rijo linna kakmise man käsknu Jaan Konnow omma naist: et minne sinna ka Jaan Amose linna kakma; perrast essi Jaan Amost küssinu: kas minna sulle appi tulle, üttelnu Jaan Amos, tulle, tulle, muido minna eisa walmis; kui linna likko pantu, küssinu Jaan Konnow, mes sinna minnule massat nüüd, wastanu Jaan Amos, egga ta minno linna ei olle. Ka tunnistas Jaan Konnow, et kik sullaste nink perremehhe linna olnu rüggaõlle maa päle külwetu, eddimalt kõrgemba otsa päle Jaan Amosele 1/4 wakala, sis temmale nink üerrastmaddalamba otsa päle perremees ehndale täwwest ütte wakalla nink üttelnu weel perremees, egga minna teile maad maddalamba paiga päle ei sunni. Jo röa põimise man üttelnu Jaan Konnow Jaan Amosele, kae ta om sinno linna. Ka olnu tallu linna ni häste kui sullaste linna pea üttewisi kassin kik kassunu, põwwa perrast. Neide sõssar Liso Amos tunnist, et perremees olnu Laurits päiwa ladel Walga linan, üttelnu neide Emma, et kakke Jaan Amose linna ärra. Sepäle küssinu sõssat Liso welle Jaan Amost: Jaan me kakkume sinno linno ärra, ta nakkap kuijoma, üttelnu Jaan wasta; kakke mo perrast päle, et mul om pä haige, nink tulnu Jaan Amos perrast ka nurme nink weddanu linna likku.
Jaan Amose linna ommawa ka praegu kuppu känetu tallu linnus essi erralde.
Päkohtomees Mango Maarits tunnistas, et Jaan Amos temmale enne röapõimo ütskõrd üttelnu, et temma ilma linnata om, sellepäle wastutanu Mango Marits egga linna weel ärra kakkut ei olle.
Sõssar Liso Amos tunnist ka, et linna kolmise man lännu Jaan welle Samuliga jälle tülli, wõtnu Samuli rinnust kinni, tõuganu wasta saina nink üttelnu: sinna peat enne lõpma. Sellepäle üttelnu Samul, kae sinnust zeast ei olle minnu lõppetaja.
Ni kui kigest sellest nätta, om perremees Samul Amos henda arwaten weel kige parremba kõrgemba nurme jao päle welle Jani linna külwnu, jo to perrast, et se 1/4 wakala essierralde tõisest linnast saisap.
Kui nüüd tunnistajide Jaan Konnowi nink sõssare Liso Amose tunnistust perra, se saggedast nimmitedu 1/4 wakkama linna iks kui Jaan Amose linna sai tallitedus, minkast nätta, et Jaan Amose teedmata es olle nink se liina leost wälja wedamisse man teeda sanu, et ne temma linna olles.
Sai mõistetus: selle et Jaan Amos omma linna ei külwi aigo ei ka kakmise aiga kohtu man mitte takkan ostnu ei olle, om arwata, kui se linna hä olles kassunu, sis olles kül Jani linna olnu, ja kui ka perremehhe linna hä olles kassunu, sis olles Jaan Amos hendale perremehhe jaost 1/4 wakkale kätte nõudnu; seeperrast arwap se kohhus Jaan Amose nõudmist tühjas nink peap to linnaga, mes perremehhelt kui temma jaggu tettu olli, rahhule ollema.
Suremba kohtun käimise sädus sai neile kulutedus.
