Soldatinaine Ann Tiisler kaibas ülle omma perremehhe Jaan Urbaniko, kes öddagutsel öösel temma maja mannu tulno, keppiga saina pääle lönu nink mitto kõrd hõiskanu: " Peterburgi lits tulle wälja!" Wäikese latse nakkanu pelgama nink ilma; se pääle lännu Ann Tiisler wälja; ent kui wõruse usse waiwalt wallale tennu nink jalla ülle läwwe pandnu, haardnu Jaan Urbanik tedda rinna eest kinni, se man wõtnu Ann temma mütsi pääst ärra, wissanu wõruste, tunnistuses, et temma öösel omman majan tedda rinnust kinniwõtnu, selle et temma mees mitte kottun olnu nink enne sedda jo paar kõrd tedda ikkes ööajal nisammote hirmutannu ja sõimanu, eggakõrd iks, kui temma, Ann Tiisleri, mees mitte kottun olnu, nink temma eggakõrd ärra heitino.

Jaan Urbanik tunnist, et temma kats kõrd Ann Tiisleri pool kül käinu, ent tedda mitte sõimanu kumbgi kõrd; ennegi tuld otsman käinu; üts kõrd õddangult, kui tulli üllewän olnu, nink tõine kõrd ei olle tuld ennamb üllewän olnu.

Sedda mütsi, mis Ann Tiisler ärrawõtnu, Jaan Urbaniko pääst nink se kohtu kätte andnu, tunnist Jaan Urbanik se kohtu een ommas.