Selle walla Tido tallo ommanik Johann Kreewald kaibas sisse, et kui temma täämba hommongo omma sullase Peter Mikkoliga Tarre põhtjan linno puhhastanu, lärmitsenu Ado Oellis jo kik hommuk ilma Tööta temma majan nink neist möda minne morru päle, üttelnu perremehhele Johann Kreewaldile: "Kae sinno minna anna se aasta nekrutis;" morru pääl lärmitsenu temma kawwa aiga edesi, kiki üllembit nink kohtuwannembit sõimaten nink wanden.
Kui nüüd perremees omma perrega sööma lännu, ses ajas põhtja wärraja kinni pandnu, ni et zia Linno ärra ei wassi. lahknu Ado Õlis põhtja wärraja wallale, tulnu Tarre, wõtnu perremehhe hamme kaaltautsest kinni, pöördnu käkkistamise wiisil kurgu kinni, neide sõnnuga: "Mis sinna minnoo narat?" Selle pääle tulnu Ado Oellise essä Johann Oellis abbis Johann Kreewaldile, ent siskii ei lasknu temma kät kaalakäkkistamisest enne wallale, kui saadet liggimatse Kohtumehhe Jaan Kreewaldi perrä, kes ka tulnu nin lõudnu, et Ado Oellis perremeest Johann Kreewaldi weel mitte wallale lasknu nink püüdnu iks perremeest ahjo pole tõmmata, kos puu saisnu, ähwärtaden nink hõigaten: "Antke mulle üts puu, kae minna neid (perremeest nink omma essa) uinuta: ka Kohtumehhe keeldmise pääle ei lasknu Ado Oellis perremeest mitte wallale, mis päle köidetu kohtu maja mannu toodus saanu.
Sedda tunnist Kohtumees Jaan Kreewald nink sullane Peter Mikkol sõnnast sõnna tõtte ollew.
Se kohtu een näidas Johann Kreewald omma kaala, nink olli selgest üts lai punnane sinnine käkkistamise joon ümbre kaala nätta.
Ado Oellis tunnist sedda tõttes, et temma perremehhe Johann Kreewaldi kaalast kinni wõtnu, üttelden, ei olles Johann Kreewald tedda naardnu.
Sai Mõistetus: se assi Maakohtu mõistmise alla anda, ent perrast pallal Ado Oellise essä Johann, tedda kaemise nink parrandamise päle jätta, nink lubbas se eest hoolt kanda ja wastutada, et sen majan rahhu ülles peetus, nink perremees Johann Kreewald omma auu sissen peap hoijetus saama, seperrast jäi se assi sekõrd polele.
Selle walla Tido tallo ommanik Johann Kreewald kaibas sisse, et kui temma täämba hommongo omma sullase Peter Mikkoliga Tarre põhtjan linno puhhastanu, lärmitsenu Ado Oellis jo kik hommuk ilma Tööta temma majan nink neist möda minne morru päle, üttelnu perremehhele Johann Kreewaldile: "Kae sinno minna anna se aasta nekrutis;" morru pääl lärmitsenu temma kawwa aiga edesi, kiki üllembit nink kohtuwannembit sõimaten nink wanden.
Kui nüüd perremees omma perrega sööma lännu, ses ajas põhtja wärraja kinni pandnu, ni et zia Linno ärra ei wassi. lahknu Ado Õlis põhtja wärraja wallale, tulnu Tarre, wõtnu perremehhe hamme kaaltautsest kinni, pöördnu käkkistamise wiisil kurgu kinni, neide sõnnuga: "Mis sinna minnoo narat?" Selle pääle tulnu Ado Oellise essä Johann Oellis abbis Johann Kreewaldile, ent siskii ei lasknu temma kät kaalakäkkistamisest enne wallale, kui saadet liggimatse Kohtumehhe Jaan Kreewaldi perrä, kes ka tulnu nin lõudnu, et Ado Oellis perremeest Johann Kreewaldi weel mitte wallale lasknu nink püüdnu iks perremeest ahjo pole tõmmata, kos puu saisnu, ähwärtaden nink hõigaten: "Antke mulle üts puu, kae minna neid (perremeest nink omma essa) uinuta: ka Kohtumehhe keeldmise pääle ei lasknu Ado Oellis perremeest mitte wallale, mis päle köidetu kohtu maja mannu toodus saanu.
Sedda tunnist Kohtumees Jaan Kreewald nink sullane Peter Mikkol sõnnast sõnna tõtte ollew.
Se kohtu een näidas Johann Kreewald omma kaala, nink olli selgest üts lai punnane sinnine käkkistamise joon ümbre kaala nätta.
Ado Oellis tunnist sedda tõttes, et temma perremehhe Johann Kreewaldi kaalast kinni wõtnu, üttelden, ei olles Johann Kreewald tedda naardnu.
Sai Mõistetus: se assi Maakohtu mõistmise alla anda, ent perrast pallal Ado Oellise essä Johann, tedda kaemise nink parrandamise päle jätta, nink lubbas se eest hoolt kanda ja wastutada, et sen majan rahhu ülles peetus, nink perremees Johann Kreewald omma auu sissen peap hoijetus saama, seperrast jäi se assi sekõrd polele.
