Gustaw Igelt tuli kohtu ette ja kaebas: mina olin wiie aasta eest Hans Awiku juures sulaseks ja kui ära läksin jäi Hansu käest kolm rubla tenistuse palka saada aga Hans ei maksa minule wälja. Hans Awik tuli ja tunnistas: See Gustakse kaeptus on wale, kui Gustas minu juurest teenistusest ära läks, siis seletasin ja maksin keik ära. Gustaw wastas: ei meie kaup oli et sina pidid kakskümmend rubla aastas palka andma ja leeri leiwa koti panema, aga sina wõtsid Leeri leiwa koti eest kolm rubla minu palgast ära. Hans Awik waidles jälle selle wastu: Keige selle wiie aasta sees mis sina minu juurest oled ära olnud, ei ole sa kordagi oma wõlga minu käest taga ajand, minewal kewadel ostsite mõlemad oma isaga minu käest Kartulid, mikspärast sina siis oma raha minu Kartulite hinnast maha ei wõtnud, kui sull minu käest saada oli. Gustaw wastas: Mina pidin seda sinule kinkima, aga et mina nüüd Soldatist lähen, siis ei kingi mitte. Et Gustas enemalt oma wõlga ei pärind, teiseks Gustaw se oma tunnistus - pidin kinkima, ja kolmandaks, et selle wõla kaepluse üle ühtegi tunnistust ei ole. Seepärast mõistis kohus Gustawi kaeptuse tühjaks.