Lõhawere mõisa walitsuse asemel tulli Karl Juurik ette ja kaebas: Lõhawere mõisa walitsus ehk Lõhawere perishärra von Helmersen olla oma mõisa poisi Johan Kiwistiku läbi mööda läinud aastal, kui ka tänawu Lahmuse mõisast Baieri õlut tuua lasknud ja poisile seks iga kord niipalju raha ligi annud, kui õlle eest tarwis maksa olnud selle käsuga, et pois igakord õlle eest raha pidanud ära maksnud. Johan Kiwistik aga olla niisugust käsku kurjasti pruukinud, sel wiisil, et ta õlle tarwis ligiantud raha, arwata 20 rubla ümber, ärawarastanud ja toodud õlut Lõhawere mõisa rehnungi peale lasknud kirjutada niikuidas Lahmuse õllepruuwel Martin Ohsoling wõida tunnistada, ja Lahmuse õlle raamatud seda wälja näitawad. Selle warguse korda saatmiseks olla Johann Kiwistik Lahmuses üht weikest raamatud ette näitnud, waletades, et mõisa härra ei ole raha ligi annud, waid käskinud wõlga mõisa rehnungi peale kui ka selle weikese raamatusse mis ta mõisast saanud, üles tähentada. Sel wiisil oleks Johan Kiwistik weel enam warastada ja mõisa kahju saata wõinud, kui mitte mõisa härra ise warguse jälgide peale ei oleks saanud.
Niisugusel järjel paluda Kaebaja mõisa walitsuse ehk mõisa härra von Helmerseni nimel, et asi sääduslikult saaks üle kuulatud ja wargaga sääduslikult toimetada ja kui tarwis asja Sillakohtu ülekuulamisele saata.
Johann Kiwistik Lõhawere mõisa pois sai ette kutsutud kes Kaebduse peale wastas: Se olla kül tõsi, et ta igakord õlletoomiseks mõisast ehk mõisa härra käest raha ligi saanud, aga et tal raha puudus olnud, olla ta sest õllerahast 19 R, 50 kop. oma tarwiduseks ära pruukinud ja õlut wõlga lasknud kirjutada mõisa peale, mis wõlga ta ise jälle kohe oleks äramaksnud, kui ta raha oleks saanud ehk oma palka oleks mõisa härra käest wälja wõtnud, nagu ta seda ennegi teinud; ühtlasi tunnistas Kaebatu ka tõeks, et ta kül ilma mõisa teadmata õlut lasknud wõlga kirjutada ja ka seda wõlga ühte weikesse raamatusse lasknud ülestähentada, mis ta omas käes pidanud, seda keik ei ole ta mitte selle pärast teinud, et ta eesnimetatud raha oleks warastada tahtnud waid et ta puuduse pärast seda raha ise äratarwitanud, ja kui ta raha ehk palka wälja oleks wõynud, siis seda ise jälle Lahmuse mõisale ära maksnud.
Lahmuse õllepruuwel Martin Ohsoling sai ette nõutud, kes oma kui ka mõisa õlle kontu raamatu põhjusel seda tunnistust andis, et Lõhawere pois Johann Kiwistik 325 pudelid pairise õlut wõlga wiinud ja seda Lõhawere mõisa rehnungi peale lasknud kirjutada, ette andes, et mõisa teda käskinud wõla peale tuua; se wõlg olla 19 Rubla 50 Kop. suur olnud, mis Lõhawere perishärra von Helmersen ära maksnud. Ühtlasi tunnistas Ohsoling weel, et Johann Kiwistik ka üht weikest raamatud mis ta üttelnud mõisast saanud olla, ette näitanud ja sinna käskinud wõla peale wiitud Baieri õlut üles tähentada, mis tunnistaja ka teinud, arwates et se raamat Lõhawere mõisa poolt ühes saadetud olnud.
Kui kohtu käiatel midagi enam ette tua ei olnud, siis sai
arwatud:
Asi teiseks kohtu pääwaks jätta ja Lõhawere perishärra von Helmerseni poolt seda teadust sisse nõuda, kas ta soowib, et asi keiserliku Sillakohtu seletuse alla saaks antud, ehk, et se asi siin sammas saaks otsusele saadetud.
Lõhawere mõisa walitsuse asemel tulli Karl Juurik ette ja kaebas: Lõhawere mõisa walitsus ehk Lõhawere perishärra von Helmersen olla oma mõisa poisi Johan Kiwistiku läbi mööda läinud aastal, kui ka tänawu Lahmuse mõisast Baieri õlut tuua lasknud ja poisile seks iga kord niipalju raha ligi annud, kui õlle eest tarwis maksa olnud selle käsuga, et pois igakord õlle eest raha pidanud ära maksnud. Johan Kiwistik aga olla niisugust käsku kurjasti pruukinud, sel wiisil, et ta õlle tarwis ligiantud raha, arwata 20 rubla ümber, ärawarastanud ja toodud õlut Lõhawere mõisa rehnungi peale lasknud kirjutada niikuidas Lahmuse õllepruuwel Martin Ohsoling wõida tunnistada, ja Lahmuse õlle raamatud seda wälja näitawad. Selle warguse korda saatmiseks olla Johann Kiwistik Lahmuses üht weikest raamatud ette näitnud, waletades, et mõisa härra ei ole raha ligi annud, waid käskinud wõlga mõisa rehnungi peale kui ka selle weikese raamatusse mis ta mõisast saanud, üles tähentada. Sel wiisil oleks Johan Kiwistik weel enam warastada ja mõisa kahju saata wõinud, kui mitte mõisa härra ise warguse jälgide peale ei oleks saanud.
Niisugusel järjel paluda Kaebaja mõisa walitsuse ehk mõisa härra von Helmerseni nimel, et asi sääduslikult saaks üle kuulatud ja wargaga sääduslikult toimetada ja kui tarwis asja Sillakohtu ülekuulamisele saata.
Johann Kiwistik Lõhawere mõisa pois sai ette kutsutud kes Kaebduse peale wastas: Se olla kül tõsi, et ta igakord õlletoomiseks mõisast ehk mõisa härra käest raha ligi saanud, aga et tal raha puudus olnud, olla ta sest õllerahast 19 R, 50 kop. oma tarwiduseks ära pruukinud ja õlut wõlga lasknud kirjutada mõisa peale, mis wõlga ta ise jälle kohe oleks äramaksnud, kui ta raha oleks saanud ehk oma palka oleks mõisa härra käest wälja wõtnud, nagu ta seda ennegi teinud; ühtlasi tunnistas Kaebatu ka tõeks, et ta kül ilma mõisa teadmata õlut lasknud wõlga kirjutada ja ka seda wõlga ühte weikesse raamatusse lasknud ülestähentada, mis ta omas käes pidanud, seda keik ei ole ta mitte selle pärast teinud, et ta eesnimetatud raha oleks warastada tahtnud waid et ta puuduse pärast seda raha ise äratarwitanud, ja kui ta raha ehk palka wälja oleks wõynud, siis seda ise jälle Lahmuse mõisale ära maksnud.
Lahmuse õllepruuwel Martin Ohsoling sai ette nõutud, kes oma kui ka mõisa õlle kontu raamatu põhjusel seda tunnistust andis, et Lõhawere pois Johann Kiwistik 325 pudelid pairise õlut wõlga wiinud ja seda Lõhawere mõisa rehnungi peale lasknud kirjutada, ette andes, et mõisa teda käskinud wõla peale tuua; se wõlg olla 19 Rubla 50 Kop. suur olnud, mis Lõhawere perishärra von Helmersen ära maksnud. Ühtlasi tunnistas Ohsoling weel, et Johann Kiwistik ka üht weikest raamatud mis ta üttelnud mõisast saanud olla, ette näitanud ja sinna käskinud wõla peale wiitud Baieri õlut üles tähentada, mis tunnistaja ka teinud, arwates et se raamat Lõhawere mõisa poolt ühes saadetud olnud.
Kui kohtu käiatel midagi enam ette tua ei olnud, siis sai
arwatud:
Asi teiseks kohtu pääwaks jätta ja Lõhawere perishärra von Helmerseni poolt seda teadust sisse nõuda, kas ta soowib, et asi keiserliku Sillakohtu seletuse alla saaks antud, ehk, et se asi siin sammas saaks otsusele saadetud.
