Kohto ette tulli Kuse Johan Strandberg, ja kaibas et Kubja Willem minnol 1 kuppits puud ärraladinud. Kohhus kulas sedda Willema kaest järrele, mis peale temma wastas et mitte põlle kuppitsed ladinud, wid agga üks süld wisin, neid puid mis minna issi merre arest laijalt korjasin, ja mis Kuse Johan omma pude jure winud, seest wõtsin ja neid ladisin, ja kus ka kohtomees Kusta Born jures olli ja uks süld hulga wallitsejatte jures ollemisses mis Kusta Born ütles tossi ollewad. -

Et nüid kohtomees need puud on üllewatanud ja kätte andnud, mis Willem issi on korjanud, ja mis mitte rohkem ei olnud! Kohhus arwas sedda järrele ja mõistis et Johan peab rahho sisse jäma, sest et temma ommal süid on, miks temma enne senna merre äre läks karjuma, kui kõik teised kelle puud seal tormist laijale ollid aetud. -