Tuli ette Hans Strandberg ja kaebas, tema wõtnud Jaan Andersoni, Jüri Endriksoni j.n.e. hobused oma heinamaa pealt kinni ja nõuuab pantimise raha ja kahju tasumist.

Jaan Anderson andis seda wastust, tema toonud oma hobuse Hans Strandbergi juurest ära pärast lõunat ning olnud siis juba tõised hobused enne ära wiitud.

Jüri Endrikson tunnistas, tema saanud hobuse õhtu ees kätte; käsku ei ole Hans Strandberg mitte saatnud, et tema hobused kinni olla wõetud.

Tõnnis Kollama ja Mihkel Bernstein tunnistasiwad sedasama, ja pealegi kaebawad nad ühtlasi tõistega, et hobused seisnud kaua söömata kinni, ja käsku ei olewat nemad saanud, neid tooma minna.

Mõisteti:

Et Hans Strandberg on hobused söömata hoidnud ja pole peremeestel käsku saatnud, nende järele tulla, sellepärast ei wõi ta pantimise raha nõuuda.

Mõistus kuulutati sedamaid seaduslikult.