Vana-Koiola: Protokolliraamat (1883-1885)
| Leidandmed | EAA.3388.1.9 |
|---|---|
| Kaader | 109 |
| Daatum | 05.11.1884 |
| Protokolli number | 169 |
| Protokolli teema | 8. Varavastased kuriteod |
Wana-Koiola kogukonna kohtus Wissel, 5. nowembril 1884.
Tuli ette Kioma mõisa walitsus Härra Martini ning andis üles, et umbes 5 nädala eest Kioma mõisast üks raudtelgedega tööwanker, wäärt 35 rubla ära olla warastatud. Mõni aeg pärasr wargust olla tema kuulda saanud, et see wanger Wana-Koiola walla Mamaste küla koolmeistri Jaan Käisi õleküünis peidus olewat ning et ta nimetatud koolmeistri sulase Jaan Krantsiweere läbi sinna olla toodud. Tagaotsimine olla mõisawalitsusele senni ajani 10 rubla maksma läinud.
Jaan Krantsiweer andis kaebtuse pääle wastust, et tema sellest wankri wargusest midagi ei tea, ka ei olla tema oma peremehe küünis ühtegi wangert näinud.
Koolmeister Jaan Käis andis selles asjas seletust, et sellsamal öösel, kui Kioma mõisast wanger ära olli warastatud, tema sulast kodus ei olnud. Kui tema hom-
miku wara teda ülesäratanud, siis olla tema täitsa märg olnud, millest näha on olnud, et ta wäga hilja aja eest kodu oli tulnud. Järgmise päewa õhtul oli tema rehe peksnud, ning tema sulane olla esmalt priitahtlikult õlgede kandjaks pakkunud, arwamise järele sellepärast, et õlgede sisse ära peidetud wankrile weel enam põhku pääle kanda. Mõne päewa pärast olla tema naine küüni õlgi kandes märganud, et õlgede sisse midagi ära on peidetud, sellepärast olla tema järele waadanud ning wankri küünist ükes leidnud. Tema ei olla sellest ühelegi midagi rääkinud, et aegamööda wargade jälgede pääle saada, ka olla tema kaks esimest ratast ära wõtnud ning küüni otsa alla sõnniku sisse ära peitnud, sellest olla aga tema Johan Lutsule rääkinud, kes siis wist wargadele teada on andnud, et koolmeister wankri üles on leidnud, sest et nüüd wanger ära olla kadunud.
Jaan Krantsiweer, kes tõistkorda ette sai kutsutud, andis selles warguse asjas weel seletust, et tema seda küll on näinud, kui wanger tema peremehe küünist ära wiidi. Ärawiija olla Jaan Peetri poeg Pikk olnud, mida ka Johan Kiik tõeks wõida tunnistada. Siis olla wankril 2 esimest ratast puudunud ning ära wiimise juures sellepärast tõisele wankrile pääle pantud.
Koolmeister Käis lisas endiste üteluste juurde, et tema pärast seda kui tema wankri omast küünist ülesleidnud, oma sulase käest järele küsinud, kust ning kelle läbi see wanger senne küüni saanud, mispääle Jaan Krantsiweer olla wastanud:" Meie oleme tema Kioma mõisast toonud."
Mõistetud: Et Jaan Krantsiweer esiteks oli ütelnud, et tema seda wargust oma peremehe küünis ei ole näinud, pärast aga ära tunnistas, et temal wankri ära-
wiimise üle otsekohesed teadmised on, ning et tõiselt koolmeister Jaan Käisi üteluse järele awalik on, et Jaan Krantsiweer ise selle wankri wargusest osa on wõtnud, kolmandalt, et see kindel on, et wanger mitte ilma Jaan Krantsiweere teadmata sinna küüni ei wõinud saada, kuna tema ometi sääl sees magas; selle-
pärast sai otsuseks tehtud, seda asja Keiserliku Wõru maakohtu kätte anda.
Kohtuwanem: Johan Keerd
Tempel Kohtumees: K. Sikkal XXX
do J. Kurwitz XXX
Kirj. Jos Hurt
Wana-Koiola kogukonna kohtus Wissel, 5. nowembril 1884.
Tuli ette Kioma mõisa walitsus Härra Martini ning andis üles, et umbes 5 nädala eest Kioma mõisast üks raudtelgedega tööwanker, wäärt 35 rubla ära olla warastatud. Mõni aeg pärasr wargust olla tema kuulda saanud, et see wanger Wana-Koiola walla Mamaste küla koolmeistri Jaan Käisi õleküünis peidus olewat ning et ta nimetatud koolmeistri sulase Jaan Krantsiweere läbi sinna olla toodud. Tagaotsimine olla mõisawalitsusele senni ajani 10 rubla maksma läinud.
Jaan Krantsiweer andis kaebtuse pääle wastust, et tema sellest wankri wargusest midagi ei tea, ka ei olla tema oma peremehe küünis ühtegi wangert näinud.
Koolmeister Jaan Käis andis selles asjas seletust, et sellsamal öösel, kui Kioma mõisast wanger ära olli warastatud, tema sulast kodus ei olnud. Kui tema hom-
miku wara teda ülesäratanud, siis olla tema täitsa märg olnud, millest näha on olnud, et ta wäga hilja aja eest kodu oli tulnud. Järgmise päewa õhtul oli tema rehe peksnud, ning tema sulane olla esmalt priitahtlikult õlgede kandjaks pakkunud, arwamise järele sellepärast, et õlgede sisse ära peidetud wankrile weel enam põhku pääle kanda. Mõne päewa pärast olla tema naine küüni õlgi kandes märganud, et õlgede sisse midagi ära on peidetud, sellepärast olla tema järele waadanud ning wankri küünist ükes leidnud. Tema ei olla sellest ühelegi midagi rääkinud, et aegamööda wargade jälgede pääle saada, ka olla tema kaks esimest ratast ära wõtnud ning küüni otsa alla sõnniku sisse ära peitnud, sellest olla aga tema Johan Lutsule rääkinud, kes siis wist wargadele teada on andnud, et koolmeister wankri üles on leidnud, sest et nüüd wanger ära olla kadunud.
Jaan Krantsiweer, kes tõistkorda ette sai kutsutud, andis selles warguse asjas weel seletust, et tema seda küll on näinud, kui wanger tema peremehe küünist ära wiidi. Ärawiija olla Jaan Peetri poeg Pikk olnud, mida ka Johan Kiik tõeks wõida tunnistada. Siis olla wankril 2 esimest ratast puudunud ning ära wiimise juures sellepärast tõisele wankrile pääle pantud.
Koolmeister Käis lisas endiste üteluste juurde, et tema pärast seda kui tema wankri omast küünist ülesleidnud, oma sulase käest järele küsinud, kust ning kelle läbi see wanger senne küüni saanud, mispääle Jaan Krantsiweer olla wastanud:" Meie oleme tema Kioma mõisast toonud."
Mõistetud: Et Jaan Krantsiweer esiteks oli ütelnud, et tema seda wargust oma peremehe küünis ei ole näinud, pärast aga ära tunnistas, et temal wankri ära-
wiimise üle otsekohesed teadmised on, ning et tõiselt koolmeister Jaan Käisi üteluse järele awalik on, et Jaan Krantsiweer ise selle wankri wargusest osa on wõtnud, kolmandalt, et see kindel on, et wanger mitte ilma Jaan Krantsiweere teadmata sinna küüni ei wõinud saada, kuna tema ometi sääl sees magas; selle-
pärast sai otsuseks tehtud, seda asja Keiserliku Wõru maakohtu kätte anda.
Kohtuwanem: Johan Keerd
Tempel Kohtumees: K. Sikkal XXX
do J. Kurwitz XXX
Kirj. Jos Hurt