Jaan Hannuse peale olli Tallitaja ette mitmest kohhast kaibtus tõstetud, et temma omma emma eest, kes pimme, ei wõtta oieti hoolt kanda, waid olla pealegi emma kartuhwlid sallaja münud ja ka lehma ilma emma teadmata ärramünud ja rahha ärraraiskanud ja muud pahhandust weel öseti ümber hulkudes teinud; ja pealegi olla temma ühhel pühhal joobnud peast kirriko tulnud teiste naeruks.

Keige nende nimmetud asjade pärrast sai Jaan Hannuse (Hanso poeg) kohto ette kutsutud ja temmalt pärritud, kas se kaebtus keik peaks tõssi ollema? Jaan ei wõind koggoni mitte ennast sest lahti wabbanda, waid püdis agga wallega ennast peasta, mis temmal mitte korda ei läind.

Siis moistis kohhus: et Jaan Hannuse on omma emma karrtohwlid ja ka lehma sallaja ilma emma teadmata ja lubbbata ärramünud ja pealegi Kirrikus püdnud teistele naeruseks olla, saab 15 hoopi witso, mis kohhe sai kätte antud. Ja peale selle peab ommale üks perremees tellima, kelle ette temma sullaseks lähheb ha pimmeda emmale saab innimenne jure pandud, kes temma eest murretseb.