Tännasell päwal tulli essiteks Madis Artus seie walla kohtusse ja kaepab et temma poeg on Sae körtsi karjas käind ja seal on üks lehma nissa saand wikkaseks kistud. Siis on kotto küssima akkatud Hants kudda se lehma nissa on löhki läind, pois üttel egga minna tea, kas minna ollen temma waht ja söiman weel pealegi perrenaist. Siis on Willem Seitilpeärg ühhe weigese witsa wötnud. Sinna olled meie karjane ja sinna wannut weel pealegi kas minna ollen teie lehma nissa waht. Sinno käest meie ommad lomad perrime ja pead neid metsas järrele wadama.
Siis tulli issa kohto ette ja ütles egga sinna wöi minno last ärra tabba. Willem ütles egga minna siis olle last tabnud, isse ütlesid kewwade kui pois sanna ei kule siis andge irmo. Sa kulid küll kuida meie assi olli, minna küssisin kas näggid, temma ütles ollen minna temma waht. Temma oole alla meie igga peäw ommad lomad jätame ja tead et se on noor lehm, se on jubba rikkutud, üks essiminne nissa on ülle-ültsa pikti löhgi ja sükkawalt. Kui jo lehm koijo tulleb, ja jallad on werrised siis minna ei tohhi küssida omma karja poisi käest. Ja minna ei olle poisile sedda just üttelnud et sinna olled teind waid minna küssin kas koer kiskus wöi mets pu oks tömmas, ja tunnistusmeest ei olle meil kummbalgi et minna poisi ollen tabnud. Ja näggijaid ei olle kuidas se löhgi on läinud.
Kohhus selletas nende asja nenda, selle asjale ei wöi surremb kui kohhus otsa tehha, tunnistust ei olle selle poolt et pois on koera lehma peala aijand ja teiseks ei olle ka selle poolt tunnistust et Willem sinno poega tahtnud ärra tabba. Ma ilma peal on pailo tunnistusse mehhi ja ükski ei tulle seie kuidas pois peksa on sanud. Isse annid lubba kui pois süüd teeb karristata. Parrem lebbige siin ärra kohto laua jures siis jääb järrele. Sai sunnitud lebbima. Ja sai pool wänikult ikka lebbima teised teine teisega ärra.
Tännasell päwal tulli essiteks Madis Artus seie walla kohtusse ja kaepab et temma poeg on Sae körtsi karjas käind ja seal on üks lehma nissa saand wikkaseks kistud. Siis on kotto küssima akkatud Hants kudda se lehma nissa on löhki läind, pois üttel egga minna tea, kas minna ollen temma waht ja söiman weel pealegi perrenaist. Siis on Willem Seitilpeärg ühhe weigese witsa wötnud. Sinna olled meie karjane ja sinna wannut weel pealegi kas minna ollen teie lehma nissa waht. Sinno käest meie ommad lomad perrime ja pead neid metsas järrele wadama.
Siis tulli issa kohto ette ja ütles egga sinna wöi minno last ärra tabba. Willem ütles egga minna siis olle last tabnud, isse ütlesid kewwade kui pois sanna ei kule siis andge irmo. Sa kulid küll kuida meie assi olli, minna küssisin kas näggid, temma ütles ollen minna temma waht. Temma oole alla meie igga peäw ommad lomad jätame ja tead et se on noor lehm, se on jubba rikkutud, üks essiminne nissa on ülle-ültsa pikti löhgi ja sükkawalt. Kui jo lehm koijo tulleb, ja jallad on werrised siis minna ei tohhi küssida omma karja poisi käest. Ja minna ei olle poisile sedda just üttelnud et sinna olled teind waid minna küssin kas koer kiskus wöi mets pu oks tömmas, ja tunnistusmeest ei olle meil kummbalgi et minna poisi ollen tabnud. Ja näggijaid ei olle kuidas se löhgi on läinud.
Kohhus selletas nende asja nenda, selle asjale ei wöi surremb kui kohhus otsa tehha, tunnistust ei olle selle poolt et pois on koera lehma peala aijand ja teiseks ei olle ka selle poolt tunnistust et Willem sinno poega tahtnud ärra tabba. Ma ilma peal on pailo tunnistusse mehhi ja ükski ei tulle seie kuidas pois peksa on sanud. Isse annid lubba kui pois süüd teeb karristata. Parrem lebbige siin ärra kohto laua jures siis jääb järrele. Sai sunnitud lebbima. Ja sai pool wänikult ikka lebbima teised teine teisega ärra.
