Mina siin allpool nimetatud inimene Liisa Uussild surnud Jürri Uussildi lesk, Wõnnu walla liige, palun seega alandlikult auustatud Sinnalepa kog. kohut minu kaebdust ette wõtta ka kwiitungi läbi kõiki selle kaebtuse sees nimetatud asja osalisi inimesi kohtu ette kutsuda, selle kaebduse õienduseks. See kaebtuse assi on järgmine:
Üks aasta eest see on 1889 a. Jõulu kuul kui minu mees Jürri Uussild ära suri jähin mina Wõnnu Juurika Rehepere koha peale oma mehe asemele peremeheks; kõik wara ja kraam mis mehhest järele jähi, sai ilma arutamata kõik minu omanduseks. Et mina aga perekoha pidamiseks ennast wanaduse pärast tundsin jõutu olewat siis lubasin enese tutre Leenale et tema wõib enesele mehe wõtta, kes minule wäimeheks oleks ja mind ka aitaks elu maja töösid korda seada, kuna ma ise siiski peremeheks jään. Wäimees sai ka warsi peale minu mehe surma wõetud, nimega: "Jaan Uussild" kes kõikis asjas lubas minu tahtmist teha ja selle eest muretseda, et elu meil ise keskis korralik on. Nüüd aga aasta hiljemalt see on juba kääs olewal 1890 a. hakkab wäimees Jaan minu elu sellega wäga kibedaks tegema, et iga päew enamiste suurde sõnadega mind ähwardab "usside roaks", seina ääre jätta ja ka kõwaste sunnib ta mind et pean oma järele olewa waranduse see on mõnne looma, lamba ja muud elu maja kraamid, silmapilk ära kohendama ehk ära müima sest tema olla ise nüid majas peremees. Mina aga oma wara pillada ei taha sest on seegi natuke otsas, siis on muidugi mõista, et pean kerjama minema ja ometegi arwan ma enesel weel perenaese kui ka peremehe õiguse majas olewat sest oma rahaga olen weel tänini mõisas koha eest rendigi ära maksnud. Minu poeg Willem Uussil, kes minust tänini tükk aega eemal on elanud wõtaks mind küll oma hoole ja tõutamise alla, kuid ainult selle tingimisega, et siis tema oma isa koha enese kätte rendi peale peaks saama, muidu ta mind aidata ka ei wõi sest et ta ise pea aegu ilma pea warjuta elab.
Ka tuleb weel tähele panna, et tütar Leenagi ennasti minu wastu, lapselikul kombel ei näita ealawad, ka tema püiab ennemini asja pahemaks kui paremaks ajada. Palun auuliku kohut neid kõiki ja mind pea wõimalikult seletamisele ette wõtta.
Mina siin allpool nimetatud inimene Liisa Uussild surnud Jürri Uussildi lesk, Wõnnu walla liige, palun seega alandlikult auustatud Sinnalepa kog. kohut minu kaebdust ette wõtta ka kwiitungi läbi kõiki selle kaebtuse sees nimetatud asja osalisi inimesi kohtu ette kutsuda, selle kaebduse õienduseks. See kaebtuse assi on järgmine:
Üks aasta eest see on 1889 a. Jõulu kuul kui minu mees Jürri Uussild ära suri jähin mina Wõnnu Juurika Rehepere koha peale oma mehe asemele peremeheks; kõik wara ja kraam mis mehhest järele jähi, sai ilma arutamata kõik minu omanduseks. Et mina aga perekoha pidamiseks ennast wanaduse pärast tundsin jõutu olewat siis lubasin enese tutre Leenale et tema wõib enesele mehe wõtta, kes minule wäimeheks oleks ja mind ka aitaks elu maja töösid korda seada, kuna ma ise siiski peremeheks jään. Wäimees sai ka warsi peale minu mehe surma wõetud, nimega: "Jaan Uussild" kes kõikis asjas lubas minu tahtmist teha ja selle eest muretseda, et elu meil ise keskis korralik on. Nüüd aga aasta hiljemalt see on juba kääs olewal 1890 a. hakkab wäimees Jaan minu elu sellega wäga kibedaks tegema, et iga päew enamiste suurde sõnadega mind ähwardab "usside roaks", seina ääre jätta ja ka kõwaste sunnib ta mind et pean oma järele olewa waranduse see on mõnne looma, lamba ja muud elu maja kraamid, silmapilk ära kohendama ehk ära müima sest tema olla ise nüid majas peremees. Mina aga oma wara pillada ei taha sest on seegi natuke otsas, siis on muidugi mõista, et pean kerjama minema ja ometegi arwan ma enesel weel perenaese kui ka peremehe õiguse majas olewat sest oma rahaga olen weel tänini mõisas koha eest rendigi ära maksnud. Minu poeg Willem Uussil, kes minust tänini tükk aega eemal on elanud wõtaks mind küll oma hoole ja tõutamise alla, kuid ainult selle tingimisega, et siis tema oma isa koha enese kätte rendi peale peaks saama, muidu ta mind aidata ka ei wõi sest et ta ise pea aegu ilma pea warjuta elab.
Ka tuleb weel tähele panna, et tütar Leenagi ennasti minu wastu, lapselikul kombel ei näita ealawad, ka tema püiab ennemini asja pahemaks kui paremaks ajada. Palun auuliku kohut neid kõiki ja mind pea wõimalikult seletamisele ette wõtta.
