Johann Kokla astus ette ja kaebab, et 31 May homikul öölnud tema oma naese õepoja Johannes Tõule: (kes oma õe ja wendadega seiamaale tema majas elanud.) sa pead meilt ära minema ja ei tohi oma jalaga enam meile tulla, et mind juba nii äratüütanud oled oma sanakuulmata eluga; ma olen sind küll awitanud, aga et sa ennast ei paranda, ei tee ka mina sinust enam wälja.

Sellesamma pääwa õhtul tulnud Joh. Tõu joobnud peaga tema õue ja öölnud: Kas siit majast mulle enam süüa ei anta? Tema käskinud teda ära minna. Joh. Tõu tulnud tema ligi. Tema pannud noa käest ära, kellega ta ühte puud leikanud ja nnud temale ühe hoobi lõua pihta, et ta äraläheks, et ta ei läinud, löönud ta teda weel ühe hoobi adra söljega. Joh. Tõu annud siis temale ühe nii tugewa hoobi et ta maha kukkunud. Tema karjumise peale on A. Sacharow ja A. Rahu toast wälja tulnud.

Johannes Tõu astus ette ja sai see asi tall ette pandud, rääkis wälja: Et Joh. Kokla teda küll käskinud äraminna, aga tema ometi ennem pole wõinud minna kunni ta luba saanud ennast wabriku korterimajase kolida. Tema pole muidu J. Kokla juure läinud, tema tahtnud oma õe käest süüa saada, sest et nemad ikka õe ja wendadega ühte on söönud. Tema läinud senna ja küsinud oma wenna käest: Kas saab ka süüa? Seda kuulnud Joh. Kokla, tulnud senna, löönud teda paar hoopi, tahtnud noaga teda pista ja käskinud teda äraminna. Tema wõtnud noa ta käest ära ja lükkanud teda maha.

Kohus tegi otsust: Mõlemad said maenitsetud. Joh. Koklale sai ettepandud, et ta oleks ikka selle pääwa weel pidanud Joh. Tõut omas majas sallima, kunni ta oma õe wendadega jo ühte sõi ja tall enese ette midagi ei olnud toiduks. Joh. Tõule sai ette pandud, et ta igal aja maja peremehe käsku peab ju kuulma; selle wastu paluma, aga mitte suurustama.