Koos olid Tallitaja: A. Espak, abimehed: P. Püss ja W. Uusmann, seatud kohtupaawa pidamas.

Willem Poola astus ette ja kaebab, et 1881 a. Februari kuus, kui Johann Presser siit ära Kaukaasiamaale reisis, on Joh. Presser esite oma heinamaa tiinu temale kaubelnud, - Pärast öölnud: Heinamaa tiinu küll ei wõi ma sulle anda, selle saab mo õde Anna Liik, kes ka mo lehma ära ostab, aga ma luban sulle oma "põlu tüki". Senna wahele öölnud Joh. Presser wend Gustav Presser: Kui mitmele sa seda põllutüki lubad? Ma ostan su majad ja sa lubasid seda jo mulle. Joh. Presser wastanud: Sull pole lehma, mis sa sellega üksi teed, saad wõid seda W. Poolaga kokku pidada. Nemad kaubelnud siis nenda, et see põlu tükk neile G. Presseriga kokku jääb, et kumbki saab pool tükki. Joh. Presser nõudnud selle eest et tema sügisel 10 koormat sõnikut senna peale pannud, 1 rub. hõb., seda on tema talle wälja maksnud. Kewadel on tema selle tüki aja jäu lasknud uuesti teha, mis tall 2 rub. hõb. maksnud. G. Presser pole aja juure muud annud kui 7 teiwast ja 25 Cop. raha; Ta lubanud seda edespidi tasuda, aga jäänud tasumatta. Kewade tulnud Anna Liik senna wahele, tahtnud põllutüki ka omale saada. G. Presser annud oma osa, et oma õega tülitseda ei tahtnud, ta kätte ja see pidanud nüüd neile Anna Liikiga ühtekoku jääma. See sõnik mis tema J. Presserile wäljamaksnud, seda on A. Liik ilma tema lubata oma kartuhwlimaa peale wedanud. (See põllutük saab heinamaaks pruugitud, A. Liik jäu peal sugu sulamaad.)

Nüüd paari nädala eest läinud tema naene senna niitma, Joh. Presser kes juba Kaukaasia maalt tagasi ja jälle seia elama asus, olnud oma naesega ka seal niitmas ja keelnud tema naest niitmast. A. Liik tulnud ka senna, sõimanud ja riielnud seal ja saatnud tema naese ära. Tema annud seda asja Polizeile üles, Polizei annud käsu, et ükski seda tükki enne ei tohi niita, kui Suuremõisa kirjutaja herra seia tuleb ja tema käest järel kuulatud saab, kellele see tük jääb. Joh. Presser aga niits siiski heina maha ja tõi heinad kodu.

Anna Liik astus ette ja sai see asi tall ette pandud, rääkis wälja, et Suuremõisa kirjutaja herra selle põllu tüki üksi temale lubanud ja tema nime peale kontrakti peale kirjutanud. Et tema wend seda enne W. Poolale lubanud, on tema alles pärast teada saanud. Et W. Poola teda kangesti palunud, on tema üksi minewa aastaks poole sest tükis W. Poolale annud. Et W. Poola selle sõniku eest tema wennale midagi on maksnud, pole tema teadnud.

Johann Presser astus ette ja sai see asi tall ette pandud, rääkis wälja, et tema heinamaa tiinu sugugi pole W. Poolale kaubelnud. Põllutükki kohta on ta oolnud, et kui Suuremõisa kirjutaja herra seda sulle annab, siis wõid saada. Sõniku eest pole tema raha just nõudnud, W. Poola on seda isi temale wäljamaksnud.

Kontrakti lehe kus peal nii heasti heinama tiin kui põllutük kirjutud, annud ta äraminnes oma õe Anna Liik kätte.

Jaen Hemann astus ette ja tunnistab, et tema on ka seal juures olnud kui Joh. Presser W. Poolale heinamaa tiinu kaubelnud. Niisama on ta ka pealt kuulnud kui naad põllutüki pärast kaubelnud ja Joh. Presser sealsamas oma sõniku eest maksu nõudnud.

M. Karu astus ette (et) ja tunnistab, et tema siis ka juures olnud kui põllutüki pärast kaubeldud saanud, aga tema pole just tähele pannud kuida see kaup olnud.

Gustav Presser kes ka selle asja juure puudub, on surnud.

Suud suud wasto jääwad igaüks kindlaks.

Otsus: Suuremõisa walitsus saab selle üle otsust tegema, kelle omaks see põllutük jääb. W. Poolale peab see kes selle tüki pärib, wälja maksma 60 Cop. sõniku eest ja 1 Rub. 65 Cop. aja raha ja G. Presseri naesele I. Presserile 35 Cop. ajaraha.

Johann Presser aga, et nii kawalasti oma asja kaupleb ja nüüd jälle wäewõimuga omale pärib, ja üle Polizei keelu seda maha niites, maksab 2 rub. hob. trahwi.