Ette tulli kaebaja Wishmeistri metsawaht K. Kirseld ja kaebas, et Hermann Andresson (Hawerstist) on Wismeistri metsast 110 noort kaske ärra warrastanud (keige jämmedamaid arwata 3 tolli tüikast jämmedad).

Karel Kirseld läinud jälgi möda järrele ja leidnud warsti need aud H. Andressoni jurest, agga mitte keiki jämedaid. Sepärrast kutsunud metsawaht Hawersti tallitaja, kes seal liggi olli, metsa neid kändusid watama. Ja tallitaja Kustaw Aun tunnistas, et temma on neid kändsi näinud, agga mitte just ni jämmedad, kui K. Kirseld ütles annud, waid penemad.

Metsawaht annud mõisawallitsussele teada, kuida asjad olnud, agga mõisa wallitsus andis kohto holeks. Sepärrast kutsus kohhus H. Andressoni ette ja küssis miks ta sedda teinud?

Temma wastas et ta on kül sealt mõnned kassed mahha raiunud; agga mitte ni palju, kui metsawaht on ülles annud. Nüüd küssis kohhus, kas mets olli terwe, kui sinna sinna läksid? temma wastas: Jah olli. Sellest sai kohhus warsti otsuse kätte, et temma üksi ikka süüdlanne on ja ei mette teised; sest kui mets siis terwe olli, kui temma sinna sisse läks ja pärrast ei olle ka mitte ennam teisi jälgi sealt leitud.

Kohhus Mõistis, et H. Andresson peab peale nenda aggude taggasi tomisse, Rannamõisa wallitsussele kahju tassumisseks maksma trahwiga kokko 3 rubla hõbbedad. Sellega olli ka mõisawallitsus rahhul ja kohto otsus tehtud.