Koos olid, Tallitaja, H. Pisa, abimees W. Mölder ja W. Poola seatud kohtupääwa pidamas.

Wabriku walitsuse poolt sai kaebatud, et Gustav Kiil kes warguse pärast wabrikust lahti on lastud, õhtuti wabrikus töörahwa seas umber hulgub, paar kord treppi peal wabriku sees tule on ärakustutanud ja ühel õhtul kiwiga ühe wabriku akna kruudu puruks wiskanud.

Gustav Kiil astus ette ja sai see asi tall ettepandud, rääkis wälja, et tema õhtuti mõnikord wabrikus on käinud, oma sõbranna Minna Luuraga juttuajamas. Üheainsa korra on tema trepi peal tule ärakustutanud, tema ajanud seal Minna Luuraga juttu ja pole tahtnud, et neid meistritest oleks pidanud nähtud saama. See aknakruut on kogemata katki läinud. Tema wiskanud õrnasti weikese kiwiga wastu seda akkent, kus Minna Luura tööd teeb, et sellwiisil talle märku anda, et ta alla tuleks tema jutule.

Gustav Heinapuu, astus ette ja tunnistab, et tema on sell korral just aknapeal olnud, seadnud oma lille, mis seal kaswab, kui kolm kord kiwiga wasto akkent wisatud ja kruut katki läinud. Minna Luura, kes seal tööd teeb, läinud warsi alla. Tema läinud järel. M. Luura ja G. Kiil jutustanud trepi all.

Madis Sicht astus ette ja tunnistab, et tema kaks kord on näinud, et G. Kiil wabrikus trepi peal tule on ära kustutanud. Ükskord minewal Reede õhtul, teinekord enne minewa nädalat.

Suud suud wastu ütleb G. Kiil, et see nõnda õige on, kui G. Heinapuu ja M. Sicht tunnistawad.

Minna Luura astus ette ja sai temalt küsitud, kas see tõsi on, nii kui kuulda, et G. Kiil temaga liiderlikust peab elama? Minna Luura tunnistab, et nemad küll sõbrad on ja G. Kiil tema juures käib, aga nemad seepärast mitte liiderlikult pole elanud.

Otsus: Gustav Kiil saab selle süü eest trahwi käks pääwa ja ööd wangisistumist. Pealeselle sai tema ja ka M. Luura noomitud, et ennast liiderliku elu eest peawad hoidma.