Ülemal nimetud päewal kaebas kingli wallast Aleksander Treiman, et tema naesel olla 1875mal aastal tema pruut käimisse aial, Kukke körsi ees ree pealt üks koit ühheksa naela willade, ja mu kramiga, mis üksteistkümend Rubla wäärt olnud, ärra warastud, aga nüüd 1879mal aastal olla tema sealt sammast wallast Antoni Ristmägi käes, tubaka piipu pannemisse juures näinud selle tubaka kotti, mis seal warastud asjade seltsis olnud, ja tema olla omale ka piipu tubakad küssinud, ning Antoni Ristmägi ka keelmatta annud, siis olla tema selle kotti ärra wötnud, ning ütlenud, et se on töeste minno tubaka koit, mis mul kukke körsi ees ärra warastati, se peale olla Anton Ristmägi tedda hirmsal wiisil söimanud, ja käskinud tema pea löhki lüia, siiski on tema selle kotti ärra wötnud ning töi Kohtu ette nähha.

Se peale kutsuti Antoni Ristmägi ette, kes selle kaebtusse peale wastust andis, et se olla tema oma naese tehtud koit ja tema wanna äi olla selle riide aeja mehhe käest ostnud, aga et nende wahhele suremad tunnistust ei saanud ometegid näitas Aleksaneri Treimani naene üht riide nattukest mis just ni samma olli kut se kotti riie, ning Antoni Ristmagi naesel ei olnud mitte näitata ja pealegi tunnistas weel Aleksander Treiman naene et siis kui temma selle kotti teinud, olla selle kotti sihetsepoole riide ääre külge üks pissuke täkke jänud, selle peale laskis Kohhus oma silma all selle kotti sihhetsepoolse woodri lahti wötta ning leiti et se tunnistus tössi olli, ja Antoni Ristmägil se peale midagid tunnistust ei olnud.

Aga et se üle kogukonna kohtu seadusse on, paluwad nemad surematte Kohtude juurest otsust.