Siis astus ette kingli wallast Larjon Lesk, ning kaebas et sealt samast wallast Iwan Soat olnud 1879 aastal temal kaks päwa töös olnud, ja muud hinda ei wötnud, kui palunud siis kui tema kewadel töhhe hakkab minema, temale siis Hobuse annaks, kunni wirtsu. Ja Larjon Lesk olla ka seda lubanud, aga kui se aeg kätte tulnud, siis olla tema issi ka teise pääwa ennem Wirtsu läinud, ning teise pääwa homiko olla se Iwan Soat ka minnema hakkanud, ning tulnud hobust saama ja tema naene olla annud, aga se Iwan Soat olla omale weel teisi mehhi seltsi wötnud, nenda et neid wiis meest olnud, Ja se Larjon Lesk olla issi suure wäina peal nende wastu tulnud. Aga seal olnud tema meel pahha, selle pärast et Iwan Soat nenda paljo mehhi peale wötnud, ja et nemad teda selle wastu palunud, olla tema lubanud neid wirtsu minna, ja sealt hobuse tagasi saata, aga nemad polla seda töutust mitte pidanud, ja nendel olnud nõu wirtsust weel edasi minna, ja tema olla kuiwastu tulnud ning seal Hobust tagasi ootanud, ja kui se aeg kauaks läinud, olla tema sealt järele akanud minnema, ja Nihhato mõisa juures neid kätte saanud.
Se peale sai Iwan Soat ette kutsutud, kes selle kaebtusse peale wastust andis, et tema olla kahheks pääwaks Hobse kaubelnud, ja siis olnud lõuna aeg alles kui nemad wirtsu saanud, se pärast olla nemad arwnud õhtaks Watla määle jöudwad, ja sealt Hobuse tagasi saata, aga Larjon Lesk olla neid üks werst teipool Nihhato möisad kätte saanud ja sealt Hobse tagasi toonud.
Siis mõistis kohhus et Iwan Soat selle trahwiks, et tema kaupa pole pidanud, peab 2 Rubla 50 kopikud maksma, aga Larjon Lesk ei olnud sellega rahhul ja nõudis 19teistkümmend Rubla, siis arwas kohhus et se süü seda wäärt epole, se pärast nõudwad nemad Keiserlikko Kihhelkonna Kohtu juurest otsust.
Siis astus ette kingli wallast Larjon Lesk, ning kaebas et sealt samast wallast Iwan Soat olnud 1879 aastal temal kaks päwa töös olnud, ja muud hinda ei wötnud, kui palunud siis kui tema kewadel töhhe hakkab minema, temale siis Hobuse annaks, kunni wirtsu. Ja Larjon Lesk olla ka seda lubanud, aga kui se aeg kätte tulnud, siis olla tema issi ka teise pääwa ennem Wirtsu läinud, ning teise pääwa homiko olla se Iwan Soat ka minnema hakkanud, ning tulnud hobust saama ja tema naene olla annud, aga se Iwan Soat olla omale weel teisi mehhi seltsi wötnud, nenda et neid wiis meest olnud, Ja se Larjon Lesk olla issi suure wäina peal nende wastu tulnud. Aga seal olnud tema meel pahha, selle pärast et Iwan Soat nenda paljo mehhi peale wötnud, ja et nemad teda selle wastu palunud, olla tema lubanud neid wirtsu minna, ja sealt hobuse tagasi saata, aga nemad polla seda töutust mitte pidanud, ja nendel olnud nõu wirtsust weel edasi minna, ja tema olla kuiwastu tulnud ning seal Hobust tagasi ootanud, ja kui se aeg kauaks läinud, olla tema sealt järele akanud minnema, ja Nihhato mõisa juures neid kätte saanud.
Se peale sai Iwan Soat ette kutsutud, kes selle kaebtusse peale wastust andis, et tema olla kahheks pääwaks Hobse kaubelnud, ja siis olnud lõuna aeg alles kui nemad wirtsu saanud, se pärast olla nemad arwnud õhtaks Watla määle jöudwad, ja sealt Hobuse tagasi saata, aga Larjon Lesk olla neid üks werst teipool Nihhato möisad kätte saanud ja sealt Hobse tagasi toonud.
Siis mõistis kohhus et Iwan Soat selle trahwiks, et tema kaupa pole pidanud, peab 2 Rubla 50 kopikud maksma, aga Larjon Lesk ei olnud sellega rahhul ja nõudis 19teistkümmend Rubla, siis arwas kohhus et se süü seda wäärt epole, se pärast nõudwad nemad Keiserlikko Kihhelkonna Kohtu juurest otsust.
