Tuli ette August Johannson, ja tunnistas, et nemad Laupäew õhtu on kottu ärasõitnud; nimetas ka weel mittu kohta, kus nad olid sees käinud, ja kus öömaja pidanud; ja Esmaspäew homiku wara on nad laada platsil olnud, seda wõida mittu meest tunistada, kes ka seal laadal olnud. Ülepea ei teada nemad sest raamatu wargusest ühtegi!

Tuli ette Juula Spuhl, ja tunnistas et tema pühapäew päewa Nakamal on käinud sula hõbedat toomas, ja et ta õhtu on kodu olnud, ja mitte kottu wälja saanud; seda wõida Tõnnu Anu, ja Mürispa Juula tunnistada, kes õhtu otsa seal olnud, ja et tema koguniste pearaha raamatuid ei tunda, ega ühtegi nendega tegemist olla!

Tuli ette Petti Spuhl, ja tunnistas, et tema hambad olla haiged olnud, ja ta pole wõinud koguniste wäljas käia, ja et Jüri ja August laadal olid, ja teisi kedagi peale teda wäikese sülelapse, majas ei olnud, siis olla ta Tõnnisemihkle emat, kes sinna juhtunud tulema, lasknud enesele wett tuua, ja loomad joota; ema olla kuni pimedani seal olnud, ja wõida tunnistada et tema pole kuskile wälja saanud!

Mitme suguste küsimiste ja usutlemiste peale ei olnud miskid moodi wõimalik ühtegi neist nimetud inimestest süüdlaseks tunnistada; ka said kõik nende ütelused ja tunnistused igalt poolt wäljast hoolega ja selgeste järelkuulatud, aga kõik leiti õige olema; seepärast ei jäänud muud nõu üle, kui aega mööda weel edasi uurida, kas ehk kusagilt kogemata, ehk mingit muud wiisi selle otsa peale ei wõiks saada, ja selle peale lubasid kohtumehed kõik, mis wähegi wõimalik katusda teha!

Eesistnik: Jaan Spuhl XXX

Abimehed: Mihkel Liiwa XXX Johan Kaewandu XXX

Kirjutaja: J. Spuhl <allkiri>

Jäi weel eeestulewa aja peale järelkuulata!