Mäemõisa pärisherra E. von Ruckteschell laskis peakohtumehe ja kirjutaja mõisa kutsuda, ja kaewas et lapsetüdruk Leenu Maaker ei olewat ennast auusaste ülespidanud, waid olla warastanud. Siis näitas mõisa herra ka üht ninarätikut ette, mis mamsel Leenu woodi matratzi alt olla leidnud, kus ka käärid weel juures olnud, kellega ta pröua nime, pookstawid: A. S. wälja oli löikanud; ja kewade kui amme mõisa tulnud, olla ta Leenu woodis ka üht sakste salwrätikut näinud, mis sealt pärast olla ära kadunud; aga et amme mõtlend seda Leenule kingitud olewat, siis ei ole ta seda mitte sakstele rääkind.
Weel ütles mõisa herra, et ka toatüdruk Liisa Prosuwits olla Leenu üle temale kaebanud, et ta kolm kord Liisa raha olla warastanud.
Oli see kõik mõisas protukolli wõetud, siis sai ka Leenu kirts mis tal kodu wenna Priidu Maakeri aitas seisis, läbiotsitud, ja sealt seest leiti weel üks padja püür, kus pookstawid A. S. wälja olid leigatud, aga siiski selgeste tunda wõis.
Nüüd sai esite toatüdruk Liisa ettekutsutud, ja ta tunnistas, et Leenu kolm kord tema raha olla warastand: esimesel korral 20 kop., teisel korral 40 kop. ja kolmandamal korral 60 kop. koku üks rubla kakskümend kopik. See raha olla Liisa enese woodi pääotsas padja all seisnud. Igakord kui Liisa kaebanud, et ta raha kadunud olla, on Leenu ütlend, et ta Liisa raha koguniste ei teada; aga ükskord kui Leenu üht tükki punast paela Liisa käest küsinud, olla Liisa temale ütlend, "et ma ei tea kus mu pael on", siis Leenu käest wastuseks saanud: "kui sa ei tea, küll mina tean, kus ta seisab," ja olla sellepeale ise paela wäljawõtnud; aga pael olnud woodi pääotsas, selle kasti all, kus raha sees seisnud.
Nüüd sai süüalune Leenu Maaker ettekutsutud, ja kaebdus etteloetud; ehk ta küll igawiisi püidis ennast wabandada ja waletada, üteldes:"see olla kõik teiste kadedus, tema pole koguniste warastanud, kuidas wõiks tema seda olla teinud, sest see on pat j.n.e. etc. Aga wiimaks, kui ka need asjad mis ilma tema teadmata kirstust olid leitud, said ettepandud ja küsitud kust ta need on wõtnud, siis ei wõinud ta enam wabandada, waid tunnistas et ta neid olla mõisast toonud, ja ka Liisa raha ära wõtnud!
Kohus mõistis, et ta peab Liisa raha tagasi maksma, ja peale seda kolm rubla oma häbemata ameti pärast wallalaekasse trahwi.
Sest protukollist sai kohe üks erakiri (Copie) wälja kirjutud, ja mõisa herra kätte wiidud; mõisa herra tunnistas kohtumõistmist õigeks, aga et need warastatud asjad kõik rikkutud ja nimede kohast katki olid, ja pealegi see salwrätik täitsa kadund on, siis mõistis mõisa herra nende nimetud asjade eest kahjutasumiseks kaks rubla (peale selle mis kohus mõistnud oli) wallalaekasse.
Eesistnik: Jaan Spuhl XXX
Mihkel Liiwa XXX Johan Kaewand XXX
Kirjutaja: J. Spuhl <allkiri>
Mõistetud, ja täidetud.
5 rbl. rahatrahwi.
Mäemõisa pärisherra E. von Ruckteschell laskis peakohtumehe ja kirjutaja mõisa kutsuda, ja kaewas et lapsetüdruk Leenu Maaker ei olewat ennast auusaste ülespidanud, waid olla warastanud. Siis näitas mõisa herra ka üht ninarätikut ette, mis mamsel Leenu woodi matratzi alt olla leidnud, kus ka käärid weel juures olnud, kellega ta pröua nime, pookstawid: A. S. wälja oli löikanud; ja kewade kui amme mõisa tulnud, olla ta Leenu woodis ka üht sakste salwrätikut näinud, mis sealt pärast olla ära kadunud; aga et amme mõtlend seda Leenule kingitud olewat, siis ei ole ta seda mitte sakstele rääkind.
Weel ütles mõisa herra, et ka toatüdruk Liisa Prosuwits olla Leenu üle temale kaebanud, et ta kolm kord Liisa raha olla warastanud.
Oli see kõik mõisas protukolli wõetud, siis sai ka Leenu kirts mis tal kodu wenna Priidu Maakeri aitas seisis, läbiotsitud, ja sealt seest leiti weel üks padja püür, kus pookstawid A. S. wälja olid leigatud, aga siiski selgeste tunda wõis.
Nüüd sai esite toatüdruk Liisa ettekutsutud, ja ta tunnistas, et Leenu kolm kord tema raha olla warastand: esimesel korral 20 kop., teisel korral 40 kop. ja kolmandamal korral 60 kop. koku üks rubla kakskümend kopik. See raha olla Liisa enese woodi pääotsas padja all seisnud. Igakord kui Liisa kaebanud, et ta raha kadunud olla, on Leenu ütlend, et ta Liisa raha koguniste ei teada; aga ükskord kui Leenu üht tükki punast paela Liisa käest küsinud, olla Liisa temale ütlend, "et ma ei tea kus mu pael on", siis Leenu käest wastuseks saanud: "kui sa ei tea, küll mina tean, kus ta seisab," ja olla sellepeale ise paela wäljawõtnud; aga pael olnud woodi pääotsas, selle kasti all, kus raha sees seisnud.
Nüüd sai süüalune Leenu Maaker ettekutsutud, ja kaebdus etteloetud; ehk ta küll igawiisi püidis ennast wabandada ja waletada, üteldes:"see olla kõik teiste kadedus, tema pole koguniste warastanud, kuidas wõiks tema seda olla teinud, sest see on pat j.n.e. etc. Aga wiimaks, kui ka need asjad mis ilma tema teadmata kirstust olid leitud, said ettepandud ja küsitud kust ta need on wõtnud, siis ei wõinud ta enam wabandada, waid tunnistas et ta neid olla mõisast toonud, ja ka Liisa raha ära wõtnud!
Kohus mõistis, et ta peab Liisa raha tagasi maksma, ja peale seda kolm rubla oma häbemata ameti pärast wallalaekasse trahwi.
Sest protukollist sai kohe üks erakiri (Copie) wälja kirjutud, ja mõisa herra kätte wiidud; mõisa herra tunnistas kohtumõistmist õigeks, aga et need warastatud asjad kõik rikkutud ja nimede kohast katki olid, ja pealegi see salwrätik täitsa kadund on, siis mõistis mõisa herra nende nimetud asjade eest kahjutasumiseks kaks rubla (peale selle mis kohus mõistnud oli) wallalaekasse.
Eesistnik: Jaan Spuhl XXX
Mihkel Liiwa XXX Johan Kaewand XXX
Kirjutaja: J. Spuhl <allkiri>
Mõistetud, ja täidetud.
5 rbl. rahatrahwi.
