Sel sammal päiwal olli jälle kiik koon

Ehhamarro kõrtsimees Peep Tulder tulli ette, kaiwas kohtomees Karel Grünthali päle, et ta tälle minnewa talwel pibust tubbakut ollew silma wissanu, kui Karel käest küssiti, es salga ta sedda ka mitte, enge üttel enneke: Se ollew üts nalja assi olnu. Tuldre üttel mulle lawwa mant eest ärra tõukaten: Mes sa siin kui lontrus saisat, egga sa essi wina ei osta, ja ei lasse tõisil ka osta, se päle wissasi minna tälle pibust tubbakut habbende sisse; ent tedda raibet ütteldi ka ollewat silma lännu, mes sest tutta olli, et ta weitike silma puhhast, sellega olli se kõrd kiik otsan; ent nüüd süggisse weel tulli ta kaibama. 

Kui kohhus Tuldre kaibusse päle küsse, mes perrast sa sis õkwa kaibama es tulle? Ja mes kahjo om sulle sis sest tubbako wiskamissest sanu, kui sa nüüd weel pole aasta perrast kaibat? Tuldre wastus olli: Mes küssija teije ollete? Kui sest kahjo olles sanu, kes sedda olles jõudnu wastutada? Se päle ütliwa kohtomehhe, ja walla wannemb kes ka man olli: Kui meije küssija ei olle, sis ei olle meije ka kohto mõistja. Nink kunna se siski tõiste ei olle, ei woi ka olla, nink meije peame küssija ja mõistja ollema, nink päleke tijame, ni kus sa ka essi ütlit, et se üts kiusu assi om, sest et Karel Grünthal Ewerdi Juhhani sõimamisse asjan ärra üttel, mes ta kuulnu ja nännu, mõistame sedda kaibust tühjas, ja egga üts peap koddo minnema ja rahho jäma, kahjo mes weel teggematta, ei woi keäke ette ärra trahwi. Kui mitte sellega rahho ei jä, jäte weel neide jämmetide sõnno perrast, mes siin kohto een sure hälega omma ütteldu, trahwitus.

 Wallawannemb J. Tullus