Tulli jälle Wirandi perrenaene ja kaebas, et minno aidast on warras, (kes seina alt sisse on läinud,) 12ma ja 13ma Mihkli kup wahhel selle öse ärrawinud: 8 naela walgid willo, 3 leisikat rokimatta linno, 7 naela wöid, 1 wak liht odra jahhu, üks naeste rahwa kleid ja üks tük wanna poomwilla watti, ja warssi, kui meie leitsime et warrastud olli, kutsusime tallitaja Gustaw Lauritze senna, kus se pahha ooli sündinud ja siis läksime tallitajaga sedda warrastud krami otsima, agga ei leidnud mitte. Agga nüüd tulli Willem Hein ja andis ülles, et ta olli metsast aia ärest ühha wanna siliko sees leidnud muist warrastud warra, ja tunnitas, et Marri Jürger on sedda silikud, kus sees se kraam olli senna panud ja käega purro peäle pannud, ja kui ma liggemale läksin, siis läks ta seält ärest ärra ja teggi ennast mu ammetid teggema.
Sellepeäle tulli tallitaja ja ütles et keik nenda on sündinud, kui siin kaebtus ja tunnistus seisab.
Siis sai ette kutsutud Marri Jürger, ja sai küssitud; Miks sinna läksid sinna aita warrastama? kus on muist, sedda warra, mis sinna sedda metsa wisid? kas se on sinno silik, mis nende kramide ümber olli? ja kas sa näggid, sedda poisi, kui sinna sedda krami sinna aia ära pannid?
Siis tunnistas Marri Jürger, se silik on minno, sest se kaddus jubba sui ärra, minno kotto, agga minna ei olle mitte warras, ja selle poisi näggin ma käiwad metsas, kui ma kaddaga marjo noppisin.
Siis tunnistas tallitaja, et selle kohha Ma peäl ei olle kadda puud mitte.
ikka tunnistas Marri Jürger, minna ei olle mitte warras.
Et suremad tunnistust ei olle ja ta süüd omma peäle ei wõtta, sellepärrast annab kohhus seda asja Hakendrichtri kohto alla.
Tulli jälle Wirandi perrenaene ja kaebas, et minno aidast on warras, (kes seina alt sisse on läinud,) 12ma ja 13ma Mihkli kup wahhel selle öse ärrawinud: 8 naela walgid willo, 3 leisikat rokimatta linno, 7 naela wöid, 1 wak liht odra jahhu, üks naeste rahwa kleid ja üks tük wanna poomwilla watti, ja warssi, kui meie leitsime et warrastud olli, kutsusime tallitaja Gustaw Lauritze senna, kus se pahha ooli sündinud ja siis läksime tallitajaga sedda warrastud krami otsima, agga ei leidnud mitte. Agga nüüd tulli Willem Hein ja andis ülles, et ta olli metsast aia ärest ühha wanna siliko sees leidnud muist warrastud warra, ja tunnitas, et Marri Jürger on sedda silikud, kus sees se kraam olli senna panud ja käega purro peäle pannud, ja kui ma liggemale läksin, siis läks ta seält ärest ärra ja teggi ennast mu ammetid teggema.
Sellepeäle tulli tallitaja ja ütles et keik nenda on sündinud, kui siin kaebtus ja tunnistus seisab.
Siis sai ette kutsutud Marri Jürger, ja sai küssitud; Miks sinna läksid sinna aita warrastama? kus on muist, sedda warra, mis sinna sedda metsa wisid? kas se on sinno silik, mis nende kramide ümber olli? ja kas sa näggid, sedda poisi, kui sinna sedda krami sinna aia ära pannid?
Siis tunnistas Marri Jürger, se silik on minno, sest se kaddus jubba sui ärra, minno kotto, agga minna ei olle mitte warras, ja selle poisi näggin ma käiwad metsas, kui ma kaddaga marjo noppisin.
Siis tunnistas tallitaja, et selle kohha Ma peäl ei olle kadda puud mitte.
ikka tunnistas Marri Jürger, minna ei olle mitte warras.
Et suremad tunnistust ei olle ja ta süüd omma peäle ei wõtta, sellepärrast annab kohhus seda asja Hakendrichtri kohto alla.
