Ette tulli Jaan Uesild ja kaebas: Minno äi Hans Well, kells jures ma ellan otsis moga tülli tehha, kunni ta mind wimaks Petroleomi plek lambiga wasto silmi löi, nenda, et werri joksis.

Siis tulli Hans Well ja tunnistas: Lönud ma tedda ei olle, agga ta teggi mo mele pahaks, et hagganad, mis piddi härgade sömaks andma, melega sönnikusse wiskas. Ja kui tupa tullin siis wiskasin lambi wasto maad, agga kargas ülles ja Jani wasto silmi. Siis sai Jani südda pahhaks ja tahtis mo kallale tulla, ma jooksin rihhale ja piddasin ukse kinni, siis aias pu läbbi ukse augo ja tahtis mind sellega lüa.

Kohhus noudis tunnistust, agga ei olnud, ja sai teada, et süüd mõllemil olli ja sundis neid, (kui tahtwad) leppima. Siis leppisid nemmad teineteisega ärra ja lubbasid rahhu, kunni surmani.