Sesamal kohto päiwal tulli ette Jakob Rattus kaiwas: Temma poig Mihkli Rattus om Hendrik Tilmani man minne wa suwwel karjan olnu, ja nüüd ei ollew pärrahha temma poja eest masnu, mes neil leppitu ollew. Se päle kutsuti Tilman ette, se üttel: Se om kül õige, et meil Pä rahha olli leppitu, ent pois piddi ka terwe ajastaig otsa minno teenma. Suwwel karjan käüma talwel ni päljo kolin, kui koli sädus nõwwap, mes koli ajast ülle jääp tallitap muud, mes temma jõwwun om. Se est saap rõiwast ni paljo kui kullus, ja minna massa pärrahha, kats kosti nink kui pois sõnna wõtlik om, paar sapid päle kauba, se olli meije lepping.

Ent nüüd süggiselt läts pois ilma minno lubbata ärra, nink tullewa essaga mõllemba taggise ja essa üttel: Minna tahha õige poisi ärra wõtta kui sa palga ni kui muil suwwe eest ärra massat. Se päle üttel Tilman: Minnul om se kül rassem ja kahjolikkumb; ent siski kui se sinno tahtmine om, ei tahha ma wäggise sinno poiga keelda, nink massi rohkemb kui sin pruuk, se om 3 wakka rükki ja kats kosti säitsme ellaja päält wälja. Sest et essi sedda wastselt lepse, sis olli ta ka sellega rahhul. Se päle kutsuti Taniel Kärner, kes neide kauba teggemist olli kuulnu, ette. Taniel üttel et se ka tõtteste ni om olnu, kui Tilman om kõnnelnu. Jakob essigi es woi muud üttelda kui jätnu parrem palk masmata, masnu parahha, kost ma nüüd wõtta.

Selle päle ütteldi koggonna kohtust: Münu üts wak rükki ärra, sis olles pärahha käen olnu Kattest wakkast olles poisil henda man kolmes ehk neljas kuus willand süwwa olnu. Ehk lasknu poisil ni kui eesmalt leppitu olli kiik ajastaig läbbi perremehhe man olla, sis ei olles sögi, roiwa ei ka pärahha pudust olnu. Ent sinna pelgat tööd ja waiwa, seperrast wõttat ärra, nüüd peat rahho ollema ja pärahha essi masma; kui sul poisi ja palka temaga ütten wägise olles pakkotu, sis ärra wõtnu wasta, ent nüüd ollet sinna tedda essi otsma lännu.

                                                              Wallawannemb  J. Tullus.