Anna Mattisen Rannamõisast kaebas, et lõikuse aeal kutsund ta õe tüttar Leena ja ka õe mees Juhan Tähwe teda omale lõikama. Lõuna sööma aeal hakkand Johan talle ütlema: ma sulle palka ei maksa, ma sulle süia ei anna, kui ta ära tahtnud minna pole Ann Johani naene teda lasknud ja käskind süia, siis ütlend sa ei lähe ja wõtma puu teiba laua juure oma kõrwa ja kui Anna Mattihsen talle üttelnd "sa ei tohi mu pealt mitte üks karw maha puhuda", siis ütlend ta "lese naesel pole kohut ja wõtnud teiba ja löönud sellega Anna Mattisenile otsa; Suur auk oli järele jäänud, ta oli Tallitajale näidand ja Tallitaja tunnistab et särk ja ihu olnud märg werine, ta olla üsna nõrk.
Kaebtuse alune Johan Tähwe sai wastusele wõetud ja päritud, püüdis ta ennast sellega wabandada et tal polla päilist waja olnud, aga et ta tulnud siis on ta wastu wõtnud. Leena ja Anna hakkasid tema sõimama, ta süda saand täis ja pidand muidu teibaga hirmutama aga hoop läinud wäga raskeste, nõnda kui eel nimetud.
Kohtu poolt sai see haaw läbi waadatud ja küsitud kui palju ta selle eest pärib, ta ei pärind selle eest mitte oma terwise parandamise raha aga soowis et Johan Tähwele saaks ihuirmu antud sellepärast mõistis kohus: Et see Johan Tähwe oleks wõinud üttelda suu sõnalikult sa wõid ära minna ma ei jõua sulle palka maksta, aga et ta nii wiisi südametäiega oma woliliselt on seda Anne löönud puuteibaga saab ta 20 hoopi ihunuhtlust mis praegu peab kätte antud saama.
Pärast kohtu otsuse kuulutamist tunnistas Johan Tähwe et ta haige olla, sellepärast sai talle kiri seltsi tehtud ja kreistohtri juure saadetud oma haiguse üle tunnistust tooma (Wälja w.kiri Nr 100.27...)
Et seda kirja Johan Tähwe mitte ei toonud seepärast sai tale see trahw kätte antud.
Anna Mattisen Rannamõisast kaebas, et lõikuse aeal kutsund ta õe tüttar Leena ja ka õe mees Juhan Tähwe teda omale lõikama. Lõuna sööma aeal hakkand Johan talle ütlema: ma sulle palka ei maksa, ma sulle süia ei anna, kui ta ära tahtnud minna pole Ann Johani naene teda lasknud ja käskind süia, siis ütlend sa ei lähe ja wõtma puu teiba laua juure oma kõrwa ja kui Anna Mattihsen talle üttelnd "sa ei tohi mu pealt mitte üks karw maha puhuda", siis ütlend ta "lese naesel pole kohut ja wõtnud teiba ja löönud sellega Anna Mattisenile otsa; Suur auk oli järele jäänud, ta oli Tallitajale näidand ja Tallitaja tunnistab et särk ja ihu olnud märg werine, ta olla üsna nõrk.
Kaebtuse alune Johan Tähwe sai wastusele wõetud ja päritud, püüdis ta ennast sellega wabandada et tal polla päilist waja olnud, aga et ta tulnud siis on ta wastu wõtnud. Leena ja Anna hakkasid tema sõimama, ta süda saand täis ja pidand muidu teibaga hirmutama aga hoop läinud wäga raskeste, nõnda kui eel nimetud.
Kohtu poolt sai see haaw läbi waadatud ja küsitud kui palju ta selle eest pärib, ta ei pärind selle eest mitte oma terwise parandamise raha aga soowis et Johan Tähwele saaks ihuirmu antud sellepärast mõistis kohus: Et see Johan Tähwe oleks wõinud üttelda suu sõnalikult sa wõid ära minna ma ei jõua sulle palka maksta, aga et ta nii wiisi südametäiega oma woliliselt on seda Anne löönud puuteibaga saab ta 20 hoopi ihunuhtlust mis praegu peab kätte antud saama.
Pärast kohtu otsuse kuulutamist tunnistas Johan Tähwe et ta haige olla, sellepärast sai talle kiri seltsi tehtud ja kreistohtri juure saadetud oma haiguse üle tunnistust tooma (Wälja w.kiri Nr 100.27...)
Et seda kirja Johan Tähwe mitte ei toonud seepärast sai tale see trahw kätte antud.
